Keila-Joa Loss Schloss Fall: muuseum, butiikhotell & restoran

Vaata meid:

Näitused

HOOAJALINE NÄITUS

Martin Lazarevi fotonäitus “Colors of Brazil”

Martin Lazarev on sündinud 1. märtsil 1977, Tartus. On õppinud Tartu keskkoolis ning Tartu Kunstikoolis klassikalist joonistamist, mööbli disaini ja restaureerimist ning ta on lõpetanud Tartu Kunstikooli kujundusgraafika eriala.

Tegemis on andeka tänavafotograafiga, kes resideerub peamiselt Brasiilias.

Keila-Joa lossi hooaja näitusena on Lazarev välja pannud lõbusaid fotosid nii Rio De Janeiro karnevalilt, erinevatelt tänavatelt kui ka Copacabana rannast.


TOIMUNUD NÄITUSED


Näitus “Kutse Ballile” (1890 – 1914) Alexandre Vassiljevi fondi kollektsioonist

Esmakordselt avatakse Keila-Joa loss Schloss Fallis XIX lõpu – XX sajandi alguse ballisaalimoele pühendatud suuremahuline näitus. See periood sisenes kultuuri ajalukku erinevate nimede all: Saksamaal ja Lätis nime all “Jugendstiil”, Venemaal kui “Modern”, Itaalias kui “Liberty” stiil, Austrias ja Leedus – kui “Secession”, kuid Prantsusmaal ja Belgias kui “Juugend”.

Näitus „Kutse Ballile“ sisaldab enam kui viiskümmend ballikleiti ja meeste kleite, sadu tarvikuid – lehvikuid, lillekimpude hoidjaid, ballikingi ja tantsukaarte. Kõige haruldasemad eksponaadid kuulsa moeajaloolase fondi kollektsioonist Alexandre Vassiliev, suurem osa neist eksponeeritakse esmakordselt Eestis. Selle ajaloolise ajastu kuulsate Euroopa moemajade loodud kleidid näitavad tänapäeva Eesti vaatajatele suurepäraseid kangaid, lõikeid, paelu, tikandeid ja aplikatsioone.

Paljud näitusel eksponeeritavad aksessuaarid rõõmustavad vaatajat käekottide, mütside, pandlate, ballitantsukaartide, parfüümipudelite, lehvikute ja muude nüüdseks unustatud naiste nipsasjade peenemate detailidega, mis kaunistasid elu ja rõõmustasid silma.


Tauno Kangro skulptuuride ja pastelljoonistuste näitus “Tants Läbi Elu”

Tauno Kangro on sündinud 25.05.1966 ning alustas oma kunstiõpinguid Kalju Reiteli Skulptuuristuudios. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri eriala (1993) ning on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1994. 

Tema loomingut võib leida paljudes kollektsioonides Eestis, Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Taanis, Rootsis, Soomes, USA-s, Šveitsis, Luxenburgis, Norras, Hollandis, Leedus, Venemaal jne. Tema tööd on eksponeeritud rohkem kui 70nel personaalnäitusel üle maailma, lisaks mitmetel ühisnäitustel. Arvukatest monumentaalskulptuuridest on tuntuimad Tarvas (9*4*4,2 m, pronks,2002); Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi (7,5*3,8*2 m, pronks/dolomiit, 2002); Kalevipoeg kündmas (2*3*2m, pronks, 2006); Õnnelik Korstnapühkija (1.85, pronks,2010) jpt. 

Kangro sõnab: „Mind motiveerib see, et saan teha midagi, millel on suurem väärtus kui minu hetkelisel viibimisel siin maailmas”.


Andrey Smolyaki kunstinäitus

07. septembril avati Keila-Joa lossis tuntud Valgevene kunstniku, laialdast rahvusvahelist tähelepanui ning tunnustust pälvinud Andrey Smolyaki maalide näitus. Smolyaki töödes peegelduv maailm on intrigeeriv, mitmetahuline, ühtaegu naljakas, hirmutav, innustav, rahu rööviv ja kindlustunnet pakkuv – see on elu kvintessents ja inimolemuse teekaart. Tema lõuendite ausus võib hämmastada, oskus naerda tõsise ja kurvastada lõbusa üle, panna õlgu kehitama, ent need ei jäta külmaks. 

Kunstniku töödes peegeldub tema rahutu loomus, oskus leida ja jäädvustada kõnekaid hetki, hingata täiel rinnal, unustamata ka elu pahupoolt. Smolyarki ei tohi võtta liiga tõsiselt, sest teemad mida ta kujutab, on seda nagunii. Pigem võiks koos kunstnikuga kogeda imelist tunnet, kui taipad, et mõnes hetkes jäädvustub armastus, mõistmine, inimlik suurus nii omanäoliselt, ent samas siiralt, et tahaks lihtsalt peatuda ja vaadata.

Andrey Smolyaki näituse näol on tegemist erakordse sündmusega, millest peaks osa saama iga kunstihuviline. Seda enam, et taolist mängulusti nagu tema töödes, Eesti kunstnike loomingus naljalt ei kohta.

Andrey Smolyak sündis 1954. aastal Minskis. 1980. aastal lõpetas ta Valgevene Riikliku Teatri- ja Kunstiinstituudi (nüüd Valgevene Kunstiakadeemia) molbertide maalimise osakonna. Alates 1990. aastast on ta Valgevene kunstnike liidu liige. Ta on osalenud vabariiklikel näitustel Valgevenes ja välismaal. Teise Chagalli rahvusvahelise vabaõhunäituse (Vitebsk, 1997) preemia laureaat. Euroopa Kunstiakadeemia auakadeemik (Pariis, 1998). Autasustatud Euroopa Parlamendi hõbemedaliga panuse eest Euroopa kunstisse (Brüssel, 1999). Tal on tänaseni olnud kokku 47 isikunäitust.


Sergei Inkatovi kunstinäitus “Abstraktne Reaalsus”

Näituse kollektsioonil “Abstraktne reaalsus” kunstnik Sergei Inkatov sisaldab teoseid, milles kunstnik kutsub meid vaatama abstraktse maali maailma.

Me elame reaalses maailmas, täis objekte ja esemeid. Sergei töödes domineerib teine ​​reaalsus, see on abstraktne ja raskesti mõistetav. Kunstnik edastab oma tundeid ja emotsioone lõuendil, kutsudes publikut teda tundma. Empaatia emotsioonidega, mis on tingitud meid ümbritseva ilu, säravate sündmuste ja armastuse poolt.

Sergei Inkatovi abstraktne reaalsus on väga emotsionaalne, salapärane ja atraktiivne, tekitab mõtteid, sundides vaatama selle sügavust.

Sergei Inkatov on küpse maalikunstnikuna osanud sulandada erinevaid kultuure. Rikas ja tugev koloriit loob oma ainulaadse stiili. Peamine suund Inkatovi loomingus on abstraktsed kompositsioonid, ekspressiivse käsitluslaadiga.

Sergei Inkatovi maalid on olnud  kümnetel isiknäitustel Balti-, Põhja- ja Madalmaades, Saksamaal ja Suurbritannias ning viimati, näiteks USAs  ja Venemaal. Samuti on osalenud kuulsatel Art üritustel, milleks on Beijing Art Expo ja New York Art Expo. Ta on samuti mitme varasema rahvusvahelise ja Eesti-sissesse konkursi laureaat.


Näitus “Ratsa- ja jahimood” Aleksandr Vassiljevi kollektsioonist

Keila-Joa lossis toimuv uus näitus tutvustab Aleksandr Vassiljevi Fondi unikaalse kollektsiooni näitel külastajatele hobuse rolli inimese elus, täpsemalt kahes tähtsamas aristokraatlikus meelelahutuses ‒ jahil ja
ratsutamisvõistlustel.

Keskajal sai jahist Lääne-Euroopa aristokraatide lemmikajaviide. Õukonna moekunstnikke inspireerisid jäägrite, metsnike ja küttide rõivad, daamide sadulad ning naiste pikad ratsutamis- ehk amatsoonkleidid.

Need rõivad veetlesid oma metsavärvide ning nahast ja karusnahast kaunistustega mitte ainult maalikunstnikke, vaid ka kollektsionääre. Neid rõivaid ehivad metslindude suled, puidust detailid, karusnahast äärised, nahkrihmad ja kotid.

Teine Vana-Euroopa tähtis meelelahutus oli hobuste võiduajamine, mis oli populaarne juba antiikajal nii vaaraode kui ka Vana-Kreeka ja Rooma valitsejate seas. Aga hiilgav ratsutamismood tekkis siiski alles Napoleon III ajal Prantsusmaal, kui riigi suuremates
linnades Pariisist Marseille’ni avati üksteise järel hipodroome, kuhu kõrgseltskonna hulka kuuluv publik tuli uhketes kostüümides, et oma austajates imetlust äratada ja konkurentides kadedust tekitada. Avarad krinoliinid, korsetid, kübarad, vihmavarjud, binoklid ja kindad ‒ need esemed kuulusid iga professionaalse ratsutamisvõistluse juurde.


St. Peterburi kunstniku Khachatur Bely kunstinäitus “Rõõm Mitmekesisusest”

Khachatur Bely Sündis 1958, Oktemberyanis, Armeenias. Tema esimene õpetaja oli Hamlet Udumyan 1976-78 õppis Department of Ceramics, Art College, Yerevan, Armenia. 1986-90 õppis Department of Design, State Art and Craft Academy (the Mukhina Academy), St. Petersburg. Elab ning töötab St. Petersburgis. Alates 1992 on ta Vene ja rahvusvaheliste näituste liige.


Aleksandr Vassiljevi näitus „Pulmamood läbi aegade“

Keila-Joa lossis saab näha ajaloolisi pulmakleite Aleksandr Vassiljevi kogust, kus esitletakse rõivaid, aksessuaare ja ajaloolisi fotosid Euroopa kuulsa moeajaloolase ja kollektsionääri Aleksandr Vassiljevi kogust. Keila-Joa lossi näitusel on välja pandud 50 pulmakostüüme ning 200 aksessuaari. 

Näitus tutvustab vaatajatele pulmamoe muutusi alates 1840. aastatest kaasajani välja. Väljapanekut täiendavad mitmed ajaloolised pulmafotod Aleksandr Vassiljevi Fondist. 

Juba iidsetel aegadel peeti pulmi, nagu sündimistki üheks tähtsaimaks ning kauneimaks sündmuseks inimese elus. Pulmarituaalid on ajajooksul muutunud, kuid ajalooliselt olid need seotud eelkõige religioossete veendumustega. Vanadest traditsioonidest on ühtteist siiski ka kaasaega kandunud.
Tänapäevane valge pruutkleit ei olnud varasemalt sugugi kohustuslik. Keskaja Euroopas peeti pruudi värviks rohelist, rokokoo ajal eelistati pruutkleite roosades, hõbedastes ja kreemikates toonides. Pulmakleidiks võis kasutada mistahes korralikku riideeset. Valge pulmakleidi esiemaks sai Prantsuse printsess Murat, napoleoni ajastu eel. XIX sajandi alguse antiigivaimustus dikteeris naiste kleitide põhilise värvitooni – valge, aimates nii järele kauneid valgeid marmorskulptuure.

Pulmakleite luues püüeldi alati teatud traditsioonilisuse, isegi mingil määral arhaismi poole. Romantismi ajastu kinkis kirjanik Walter Schotti sulest pruudile veel ühe aksessuaari, ilma milleta ei läinud altari ette ükski viktoriaanliku ajastu pruut. Selleks oli fleur d´orange – apelsiniõitest pärg ning lillekimp kleidi juures. Kuna apelsinid õitsevad vaid kord aastas – kevadel, asendati muul ajal elavad lilled vahalilledega, mis pärast pulmi, sametpadjal, klaaskupli all kaminasimsile pulmi meenutama asetati.

Maailmasõjad mõjutasid oluliselt pulmamoodi. Sõja ajal abielluti kiirustades, ei olnud kas aega või vahendeid uhkete pulmakleitide soetamiseks. Naised hakkasid abielluma kostüümides ning mehed vahetasid frakid tavaliste ülikondade vastu.

Euroopas eksperimenteerisid moeloojad meelsasti pruutkleitide stiiliga. Yves Saint Laurent disainis pruutidele valge kootud kookoni, Paco Rabanne – valged bikiinid. Disainiti ka musta värvi, halle, roosasi ning isegi punast värvi pulmakleite.


Aleksander Pilar von Pilchau (1912-1989) teoste näitus.

Näitusel on esindatud akvarellid, mis on valminud aastatel 1946 kuni 1989. Aleksander Pilar von Pilchau (09.08.1912 Sevastoopolis – 03.08.1989 Tallinnas), on pärit tuntud balti-saksa perekonnast, kelle esimene esindaja Wenzel Pilar von Pilchau saabus Eestimaale 1656 aastal ja oli Narva kindluse komandant. Suguvõsa mitmed esindajad jätsid oma panuse ajalukku nii sõja, ühiskonna kui ka kunsti valdkonnas. Aleksander Pilar lõpetas Tallinna Vene Gümnaasiumi ja õppis 1938-1941 Riigi Kunstitööstuskoolis. Tänavu möödus 75 aastat sellest ajast, kui Jaroslavis moodustati Eesti Riiklikud Kunsti Ansamblid, mille ridades oli ka loodud Eesti Kunstnike Liit, kus aastaid hiljem – 1959–1971 oli vastutav sekretär Aleksander Pilar. Oma peaalal – akvarellis, saavutas kunstnik kõige kõrgemat tunnustust. Tema kunsti austajad tunnevad hästi tema natüürmorte ja linnavaateid, maastike ja lilledega kauneid pilte, mille paremaks näiteks on, et paljudes perekondades on tema kaunid teosed avaldanud mitmete põlvkondade vältel armastust ilu ja looduse vastu. Viimaste aastate jooksul on tema teoseid eksponeeritud nii Eestis, kui ka Venemaal Moskvas, St.Peterburgis, Jaroslavis ja Pihkvas, kus näitusi korraldas tema poeg Boris Pilar von Pilchau.


Eduard Zentsik kunstinäitus “Ilu puudutus”

Eduard Zentsik on sündinud 26. detsembril 1975 Sillamäel, Eestis. Eduard Zentsik on viljakas ja mitmenäoline eesti kunstnik. Tal on kujunenud mitu erinevat kunstilist isiksust ning ta ei seo ennast ühegi konkreetse stiili, tehnika või teemaga. Selle asemel segab ta omavahel erinevaid meediume ja žanre ning kummutab mänguliselt traditsioone. Zentsiku looming on mitmekülgne ja mahukas. Mõned tema ettevõtmistest, näiteks mõnevõrra kõhedusttekitav art brut’ sari, keskenduvad ihu füüsilistele metamorfoosidele. Teised, näiteks sümbolistlikud sürrealistlikud maalid, rõhutavad Zentsiku filosoofia spirituaalseid aspekte. Siin-seal kasutab kunstnik Pollocklikke värvipritsmeid või katsetab digitaalsete meediumitega. Zentsiku maalid sisaldavad avatud ruumi, maagilist reaalsust, milles olemid, esemed ja mõisted näiliselt vabalt valitud ajastutest ja kultuuridest täidavad mõistatuslikke eesmärke. Mitte ükski mütoloogia ega esoteeriline õpetus pole immuunne kunstniku delikaatsete manipulatsioonide suhtes – Zentsiku töös käib Zen käsikäes Tao, Krishna, Kristuse ja Olümpose jumalatega. Tegu pole siiski intellektuaalse mänguga. Need, kes soovivad Zentsiku koodi dešifreerida, avastavad suure tõenäosusega metafüüsilisi sügavusi (ja on teretulnud seda tegema). Mõnede jaoks võib tema töö näida pretensioonikas, kuid Zentsik ei karda kasutada eneseteadlikke dekoratiivseid strateegiaid ja petlikult lihtsaid kujundeid suurte ideede väljendamiseks. Piltide taga on võimas ning sidus kosmoloogia, mis seletab kõiksuse varjatud loomust. See on tõeliselt spirituaalne, ülemõistuslikku sõnumit kandev kunst. Zentsiku missioon on avada aknaid meie maailma ja fantaasiamaailma vahel, läbi mille me võime vaadelda müstilisi figuure ja fenomene.

Kunstniku 7 tööd on ostetud Puškini muuseumi kogudesse, 2 tööd on Plesski muuseumi kogudes, 4 tööd on Narva Kunstigalerii kunstikogudes, 2 tööd on Sillamäe muuseumi kogudes, 1 töö on Uue Kunsti Muuseum Pärnus kollektsioonides, 1 töö on New Yorki Outsaider Art ́i kollektsioonides, autori kino asub Puškini Muuseumi kollektsioonis. Kunstitöö osaleb Saatchi Art ́i kollektsioonides. Koostöö ajakirjade, oksjonite ja galeriidega Euroopas, Ameerikas ja Venemaal.


Oleg Auzer näitus „Minu hõbedane tee teadvuses.“ 

Läti päritolu hõbekunstniku ja terapeudi Oleg Auzeri isikunäitusel saab näha suurejoonelisi hõbedast skulptuure ning kompositsioone. Näitusel on väljas Oleg Auzeri aastatel 2001-2017 valminud seitse suurejoonelist teost, mis on valmistatud hõbedast. Nende seas on nii inimelu allegooriat kujutav purjekas „Elutorm“ (2009), kui ka „Soovide lõks“ (2010), hõbelaegas „Ahnus“ (2017), mida ehib inimese hinge allegooria – aardekirstul istuv ahnusesse langenud vana nõid. Oleg Auzeri kõige tuntum teos on „Tuleviku loss 3001“, mille idee peitub tänapäeva inimeste loomulikus soovis ellu jääda. Tänapäeva ühiskonnas esinev keelebarjäär, religioosne sallimatus, egoism ja julmus seavad ohtu ning ähvardavad meie lapsi. Siiski peamine faktor, mis tekitab kahtlusi ellujäämise suhtes, on eetika ja moraali madal tase. Rahutus, hirm tuleviku ees ja majanduslik sõltuvus soodustavad inimese agressiivsust teiste vastu. Inimese põhiemotsioonideks on seltskondliku maski alla peidetud hirm ja antagonism. Ainus, mis võiks inimest “vee” peal hoida on võime tajuda esteetikat ning kunstiga tegelemine. Sellepärast on „hõbeloss“ tuleviku ellujäämise sümbol. Kui erinevad usulised konfessioonid, keeled ning rasside mitmekesisus saavad iga rahva kultuuripärandiks, siis meie lastel on kindel ja õnnelik tulvik. Teose „Tuleviku loss 3001“ valmimiseks on kulunud üle 30 kg hõbedat ning see on suurim hõbedast teos Baltikumis. Üks uusimatest töödest on „Euroopa hukk“ (2015) ‒ eepiline ja traagiline Süüria põgenikelaine kujutis hõbedast. Oleg Auzeri teosed on kõrgelt hinnatud Läti ekspresidendi, pr. Vaire Viki-Freiberga poolt ning on kingitud esinduskingitustena välisriikide esindajatele, kelle seas on M. Albright, Suurbritannia kuninganna Elizabeth II , Walesi prints Charles, G. Bush juunior, Venemaa president Vladimir Putin ning Euroopa, Aasia ja Ameerika juhtfiguurid.


Loomestuudio “Käsitöömeistrite Kool Silver Owl” näitus “Möödunute aegade sära”

Lossi oivalised interjöörid, kus elavduvad 19. sajandi alguse legendid ja ajalugu, kuninglike isikute, kaunite daamide ja õilsate aukandjate portreed, Falli õhus hõljuv loov vaim – kõik see inspireeris looma unikaalset romantismi stiilis autoriehete ja -regaalide kollektsiooni. 

Disainimeistrid esitlevad iidsetes kardlõnga (kuldtikand), pärlite, kullaterade, looduslike kivide ja Swarovski kristallidega tikkimistehnikates teostatud kunstiliste juveelehete kollektsiooni. 

Esitletud on järgmiste Tallinna meistrite tööd: Tatjana Rumjantseva – stuudio “Käsitöömeistrite Kool Silver Owl” juht, BaltiKäsitöömeistrite Gildi disainer. Oksana Nebis – Balti Käsitöömeistrite Gildi disainer. Inga Kempa.