Keila-Joa Loss Schloss Fall: muuseum, butiikhotell & restoran

Vaata meid:

Ajalugu – Schloss Fall

Keila-Joa loss tekkis juba Mõõgavendade ordu ajal ja kuulus Tallinna kindlusele. Eestlased nimetasid seda kohta Joa’ks, sakslased vastavalt Fall (wasserfall tähendabki veejuga).

Tuhandeid aastaid olid kalad ujunud jõesuudme ja joa vahelisele alale kudema, seetõttu olid selle kandi varasemad elanikud tõenäoliselt kalurid. 1555. aastal andis ordumeister Heinrich von Galen joa juures asunud ja seni ordule kuulunud vesiveski ordule osutatud teenete eest Hans Nykerkile. 1659. aastal sai kindralleitnant Wilhelm Wrangel loss endale kingituseks ustava teenistuse eest. 1765. aastal kuulus lossi maanõunik krahv Tisenhausenile. Seejärel vaheldusid omanikud kiiresti. 1796. aastal läks loss maanõunik Jacob Georg von Bergile, kellelt 1827. aastal ostis selle kindraladjutant krahv Aleksander Benckendorff. Samal aastal anti loss tema pärusomandiks. Baltisaksa päritolu krahv Benckendorff jõudis olla kolme tsaari (Paul I, Aleksander I ja Nikolai I) teenistuses. Tema suurepärane sõjaväelasekarjäär kulmineerus kindrali auastme ning Riiginõukogu ja ministrite komitee liikme kohaga. Noor arhitekt Andrei Stackenschneider sai ülesande projekteerida uus lossihoone. Valiti välja koht Keila jõe kõrgel kaldal, joast veidi allpool. Arhitekt kujundas hoone neogooti stiilis. Lossi ümber kaheksakümnel hektaril laiuv looduspark oli 19. sajandi pargiarhitektuuri silmapaistev saavutus. Tsaari Nikolai I loal moodustas Benckendorff Joa, Meremõisa ja Käesalu küla maadest majoraadi, mille pärandas oma naisele. Kuna meesliinis pärijaid ei olnud, läks mõis pärast naise surma 1869.aastal tütrele, vürstinna Maria Volkonskajale. Maria poeg Pjotr Volkonski (1843–1896) sai selle oma emalt ja andis selle edasi oma pojale Grigori Volkonskile (1870–1940), kes oli pärusmõisa viimane omanik.


1917. aastal rüüstasid vaenulikult meelestatud sõdurid paari päeva jooksul lossi põhjalikult. Endisest hiilgusest jäi alles vaid jaspisest vaas. 1920. aastal loss natsionaliseeriti vastavalt kehtestatud agraarreformile. 1927. aastal anti Keila-Joa loss Eesti valitsuse otsusega koos kõrvalhoonetega (välja arvatud kirikuhooned) Eesti välisministeeriumi kasutusse. 1931. aastal määrati Grigori Volkonskile lossi eest kompensatsiooniks 9177,43 krooni. 1935. aastal algas lossi ulatuslik ümberehitamine. 1936. aastal alustas tööd kohalik elektrijaam. 22. juunil 1940. võttis Keila-Joa lossi endale Punaarmee, juba 1941. aastal hõivasid selle sakslased. Teise maailmasõja ajal rajati lossi strateegiliselt soodsa asukoha tõttu saksa sõjaväeluure Abwehri kool. 1953. aastal paiknes lossis Nõukogude vägede 572. hävituslendurite polk. 1960–1961 paiknes seal õhutõrje raketiväe polk. 1993.aastal anti loss jälle Eesti välisministeeriumile, mille järel see seisis veel umbes 20 aastat kasutamata.


27. mail 2010 müüdi loss ning koheselt alustati ka lossi ning lossipargi suureulatuslike renoveerimistega. Keila-Joa loss uus, 21. sajandi ajalugu algas 8. juunil 2013, mil tähistati lossi 180. aastapäeva ning huvilistele avati osaliselt taastatud Benckendorfide ja Volkonskite lossi uksed. Juba 2016. aasta augustis lõppesid lossi 2.korrusel paiknenud kunagiste omanike eluruumide restaureerimistööd, mille tulemusena valmisid esimesed luksuslikud Keila-Joa lossi hotellitoad.

Loe lisaks: