Keila-Joa Loss Schloss Fall: muuseum, butiikhotell & restoran

Vaata meid:

Näitused

KUNSTINÄITUS “Abstraktne Reaalsus” 20.07 – 01.09.2019

Sergei Inkatov’i kunstinäitus “Abstraktne Reaalsus”

Näituse kollektsioonil “Abstraktne reaalsus” kunstnik Sergei Inkatov sisaldab teoseid, milles kunstnik kutsub meid vaatama abstraktse maali maailma.

Me elame reaalses maailmas, täis objekte ja esemeid. Sergei töödes domineerib teine ​​reaalsus, see on abstraktne ja raskesti mõistetav. Kunstnik edastab oma tundeid ja emotsioone lõuendil, kutsudes publikut teda tundma. Empaatia emotsioonidega, mis on tingitud meid ümbritseva ilu, säravate sündmuste ja armastuse poolt.

Sergei Inkatovi abstraktne reaalsus on väga emotsionaalne, salapärane ja atraktiivne, tekitab mõtteid, sundides vaatama selle sügavust.

Sergei Inkatov on küpse maalikunstnikuna osanud sulandada erinevaid kultuure. Rikas ja tugev koloriit loob oma ainulaadse stiili. Peamine suund Inkatovi loomingus on abstraktsed kompositsioonid, ekspressiivse käsitluslaadiga.

Sergei Inkatovi maalid on olnud  kümnetel isiknäitustel Balti-, Põhja- ja Madalmaades, Saksamaal ja Suurbritannias ning viimati, näiteks USAs  ja Venemaal. Samuti on osalenud kuulsatel Art üritustel, milleks on Beijing Art Expo ja New York Art Expo. Ta on samuti mitme varasema rahvusvahelise ja Eesti-sissesse konkursi laureaat.

Näitus on avatud 20.07 – 01.09.2019


TOIMUNUD NÄITUSED

Näitus “Ratsa- ja jahimood” Aleksandr Vassiljevi kollektsioonist

Küttimine on olnud mehe peamine tegevus sellest ajast saadik, kui ta koopast väljus, kuid jahimood sündis palju hiljem ‒ keskajal, kui jahist sai Lääne-Euroopa aristokraatide lemmikajaviide.

Õukonna moekunstnikke inspireerisid jäägrite, metsnike ja küttide rõivad, daamide sadulad ning naiste pikad ratsutamis- ehk amatsoonkleidid.

Need rõivad veetlesid oma metsavärvide ning nahast ja karusnahast kaunistustega mitte ainult maalikunstnikke, vaid ka kollektsionääre. Aleksandr Vassiljevi Fondi kogus on arvukalt
esemeid, mis on pühendatud jahiteemale moe mõjutajana. Neid rõivaid ehivad metslindude suled, puidust detailid, karusnahast äärised, nahkrihmad ja kotid.

Teine Vana-Euroopa tähtis meelelahutus oli hobuste võiduajamine, mis oli populaarne juba antiikajal nii vaaraode kui ka Vana-Kreeka ja Rooma valitsejate seas. Aga hiilgav ratsutamismood tekkis siiski alles Napoleon III ajal Prantsusmaal, kui riigi suuremates
linnades Pariisist Marseille’ni avati üksteise järel hipodroome, kuhu kõrgseltskonna hulka kuuluv publik tuli uhketes kostüümides, et oma austajates imetlust äratada ja konkurentides kadedust tekitada.


Avarad krinoliinid, korsetid, kübarad, vihmavarjud, binoklid ja kindad ‒ need esemed kuulusid iga professionaalse ratsutamisvõistluse juurde. Kõrgseltskonna fotograafid sõitsid
oma kaameratega kuulsatele Derby võiduajamistele Inglismaal ning Chantilly ja Longchampi
võistlustele Pariisi lähistel, et jäädvustada daame, kes kandsid hingematvaid tualette ja kübaraid ‒ üks laiem kui teine; kleidid olid Pariisi kuulsamatelt moekunstnikelt, kaunistatud ekstravagantsete aksessuaaride, originaalsete vihmavarjude, ridikülide ja clutch-kottidega. 20.sajandi keskpaigaks olid ratsutamisvõistlused moest kadumas, traditsioon säilis vaid Suurbritannias. 21. sajandi ratsutamisvõistlused moodi enam ei mõjuta.

Ratsutamisvõistlustele oli pühendatud 2014. aastal Marseille lähedal Borély lossis asuvas moemuuseumis toimunud Aleksandr Vassiljevi Fondi näitus. 

Keila-Joa lossis toimuv uus näitus tutvustab Aleksandr Vassiljevi Fondi unikaalse kollektsiooni näitel külastajatele hobuse rolli inimese elus, täpsemalt kahes tähtsamas aristokraatlikus meelelahutuses ‒ jahil ja
ratsutamisvõistlustel.

St. Peterburi kunstniku Khachatur Bely kunstinäitus “Rõõm Mitmekesisusest”

Maailmakunsti aarded Keila-Joa lossis Schloss Fall.

Khachatur Bely Sündis 1958, Oktemberyanis, Armeenias. Tema esimene õpetaja oli Hamlet Udumyan 1976-78 õppis Department of Ceramics, Art College, Yerevan, Armenia. 1986-90 õppis Department of Design, State Art and Craft Academy (the Mukhina Academy), St. Petersburg. Elab ning töötab St. Petersburgis. Alates 1992 on ta Vene ja rahvusvaheliste näituste liige.

Brasiilia Liitvabariigi iseseisvuspäevale pühendatud näitus “Impresssions of Brazil” – Nina Dobrovolska ja Dmytro Dobrovolsky

Bruno Bruni and Eduardo Arroyo kunstinäitus “Käsikäes”

” Käsikäes” on imeline kunstinäitus, mis võimaldab ruumi kõikidele kunstikele ning kannab edasi nende signatuuri. Erinevad stiilid, illustreerivad suhted inimeste ning loomade vahel, loomade ning loodusega kunstiteosed.

Georgy Shiskini näitus “Vene unenäod”

Aleksandr Vassiljevi näitus „Pulmamood läbi aegade“

Keila-Joa lossis saab näha ajaloolisi pulmakleite Aleksandr Vassiljevi kogust, kus esitletakse rõivaid, aksessuaare ja ajaloolisi fotosid Euroopa kuulsa moeajaloolase ja kollektsionääri Aleksandr Vassiljevi kogust. Keila-Joa lossi näitusel on välja pandud 50 pulmakostüüme ning 200 aksessuaari.

Näitus tutvustab vaatajatele pulmamoe muutusi alates 1840. aastatest kaasajani välja. Väljapanekut täiendavad mitmed ajaloolised pulmafotod Aleksandr Vassiljevi Fondist.

Juba iidsetel aegadel peeti pulmi, nagu sündimistki üheks tähtsaimaks ning kauneimaks sündmuseks inimese elus. Pulmarituaalid on ajajooksul muutunud, kuid ajalooliselt olid need seotud eelkõige religioossete veendumustega. Vanadest traditsioonidest on ühtteist siiski ka kaasaega kandunud. Üheks selliseks on näiteks pruudi loor – vuaal, mis katab pruudi juukseid, sümboliseerides tema neitsilikkust. Lilled, mis noorpaarile kingiks tuuakse ning mis kaunistavad pruudi rõivaid on pärit eelkristlikust traditsioonist. Kristlike pulmade riitus ulatub tagasi Vana-Rooma aegadesse ning on seotud Püha Valentini nimega, kes salaja kristlasi laulatas. Bütsantsist alguse saanud õigeusk on jätnud suure jälje kaunite pulmarõivaste väljakujunemisele. Tänapäevane valge pruutkleit ei olnud varasemalt sugugi kohustuslik. Keskaja Euroopas peeti pruudi värviks rohelist, rokokoo ajal eelistati pruutkleite roosades, hõbedastes ja kreemikates toonides. Pulmakleidiks võis kasutada mistahes korralikku riideeset. Valge pulmakleidi esiemaks sai Prantsuse printsess Murat, napoleoni ajastu eel. XIX sajandi alguse antiigivaimustus dikteeris naiste kleitide põhilise värvitooni – valge, aimates nii järele kauneid valgeid marmorskulptuure. Prantsusmaal, selle ajajärgu moepealinnas, hakati abielluma valges, mis ühtlasi sümboliseeris pruudi puhtust ja süütust. Pulmakleite luues püüeldi alati teatud traditsioonilisuse, isegi mingil määral arhaismi poole. Seetõttu pulmariiete mood muutus aeglasemalt kui linnamood, sest perekonnaväärtuste ning traditsioonide säilimine oli oluline. Romantismi ajastu kinkis kirjanik Walter Schotti sulest pruudile veel ühe aksessuaari, ilma milleta ei läinud altari ette ükski viktoriaanliku ajastu pruut. Selleks oli fleur d´orange – apelsiniõitest pärg ning lillekimp kleidi juures. Kuna apelsinid õitsevad vaid kord aastas – kevadel, asendati muul ajal elavad lilled vahalilledega, mis pärast pulmi, sametpadjal, klaaskupli all kaminasimsile pulmi meenutama asetati. XIX sajandi jooksul järgis pulmakleitide stiil moevoole. Pruut korsetis ja krinoliinis on jäädvustatud Pukireva raamatus „Ebavõrdne abielu“. Seejärel saabusid turnüürid, „Gigot“ varrukad ning modernsed pitsist kleidid treeniga. Korseti kadumine XX sajandi algusaastatel sundis moeloojaid muutma kleitide proportsioone ning kleite lühendama, muutes need uskumatult lühikeseks charlestoni ajastul, kuid pikendades neid taas 1930-aastate depressiooni ajal. Maailmasõjad mõjutasid oluliselt pulmamoodi. Sõja ajal abielluti kiirustades, ei olnud kas aega või vahendeid uhkete pulmakleitide soetamiseks. Naised hakkasid abielluma kostüümides ning mehed vahetasid frakid tavaliste ülikondade vastu. Ennesõjaaegsel perioodil sunniti NL-us nõukogude pruute traditsioonilisest valgest kleidist loobuma. Ning isegi abielusõrmused olid teatud perioodil bolśhevike poolt ära keelatud. Moe taaselustumine valgete krimpleenist minikleitide ja lühikeste tüllist looridega toimus 1960-tel aastatel. Euroopas eksperimenteerisid moeloojad meelsasti pruutkleitide stiiliga. Yves Saint Laurent disainis pruutidele valge kootud kookoni, Paco Rabanne – valged bikiinid. Disainiti ka musta värvi, halle, roosasi ning isegi punast värvi pulmakleite. Väga originaalse lahenduse pakkus 1930 aastate Pariisis välja moemaja „Ardans“ omanik, paruness Akkurti, luues mudelid „Minu teine abielu“- lillat värvi kleit ning „Minu kolmas abielu“ – leegitseva karmiinitooni kleit, sest kahjuks ei garanteeri esimene abielu alati perekondlikku õnne. Aleksandr Vassiljev, kes on eri keeltes välja andnud üle 40 moeajaloole pühendatud raamatu, on ühe maailma suurima erakollektsiooni omanik, interjööridisainer, teatrikunstnik, telesaatejuht, õppejõud ja paljude moodsate projektide hing.

Aleksander Pilar von Pilchau (1912-1989) teoste näitus.

Näitusel on esindatud akvarellid, mis on valminud aastatel 1946 kuni 1989. Aleksander Pilar von Pilchau (09.08.1912 Sevastoopolis – 03.08.1989 Tallinnas), on pärit tuntud balti-saksa perekonnast, kelle esimene esindaja Wenzel Pilar von Pilchau saabus Eestimaale 1656 aastal ja oli Narva kindluse komandant. Suguvõsa mitmed esindajad jätsid oma panuse ajalukku nii sõja, ühiskonna kui ka kunsti valdkonnas. Aleksander Pilar lõpetas Tallinna Vene Gümnaasiumi ja õppis 1938-1941 Riigi Kunstitööstuskoolis. Tänavu möödus 75 aastat sellest ajast, kui Jaroslavis moodustati Eesti Riiklikud Kunsti Ansamblid, mille ridades oli ka loodud Eesti Kunstnike Liit, kus aastaid hiljem – 1959–1971 oli vastutav sekretär Aleksander Pilar. Oma peaalal – akvarellis, saavutas kunstnik kõige kõrgemat tunnustust. Tema kunsti austajad tunnevad hästi tema natüürmorte ja linnavaateid, maastike ja lilledega kauneid pilte, mille paremaks näiteks on, et paljudes perekondades on tema kaunid teosed avaldanud mitmete põlvkondade vältel armastust ilu ja looduse vastu. Viimaste aastate jooksul on tema teoseid eksponeeritud nii Eestis, kui ka Venemaal Moskvas, St.Peterburgis, Jaroslavis ja Pihkvas, kus näitusi korraldas tema poeg Boris Pilar von Pilchau.

Eduard Zentsik kunstinäitus “Ilu puudutus”

Eduard Zentsik on sündinud 26. detsembril 1975 Sillamäel, Eestis. Eduard Zentsik on viljakas ja mitmenäoline eesti kunstnik. Tal on kujunenud mitu erinevat kunstilist isiksust ning ta ei seo ennast ühegi konkreetse stiili, tehnika või teemaga. Selle asemel segab ta omavahel erinevaid meediume ja žanre ning kummutab mänguliselt traditsioone. Zentsiku looming on mitmekülgne ja mahukas. Mõned tema ettevõtmistest, näiteks mõnevõrra kõhedusttekitav art brut’ sari, keskenduvad ihu füüsilistele metamorfoosidele. Teised, näiteks sümbolistlikud sürrealistlikud maalid, rõhutavad Zentsiku filosoofia spirituaalseid aspekte. Siin-seal kasutab kunstnik Pollocklikke värvipritsmeid või katsetab digitaalsete meediumitega. Zentsiku maalid sisaldavad avatud ruumi, maagilist reaalsust, milles olemid, esemed ja mõisted näiliselt vabalt valitud ajastutest ja kultuuridest täidavad mõistatuslikke eesmärke. Mitte ükski mütoloogia ega esoteeriline õpetus pole immuunne kunstniku delikaatsete manipulatsioonide suhtes – Zentsiku töös käib Zen käsikäes Tao, Krishna, Kristuse ja Olümpose jumalatega. Tegu pole siiski intellektuaalse mänguga. Need, kes soovivad Zentsiku koodi dešifreerida, avastavad suure tõenäosusega metafüüsilisi sügavusi (ja on teretulnud seda tegema). Mõnede jaoks võib tema töö näida pretensioonikas, kuid Zentsik ei karda kasutada eneseteadlikke dekoratiivseid strateegiaid ja petlikult lihtsaid kujundeid suurte ideede väljendamiseks. Piltide taga on võimas ning sidus kosmoloogia, mis seletab kõiksuse varjatud loomust. See on tõeliselt spirituaalne, ülemõistuslikku sõnumit kandev kunst. Zentsiku missioon on avada aknaid meie maailma ja fantaasiamaailma vahel, läbi mille me võime vaadelda müstilisi figuure ja fenomene. Kas need üldtuntud platoonilised ideed pole lõuendil esindatud tuttavlikul kujul? Maalikunstnik, graafik, pildistaja, kujundaja, installatsioonide, performance ja muusikaimprovisatsioonide autor. Noorsoonäituste ja ürituste korraldaja. Loometegevuse aastate vältel üle viiekümne personaalnäituse ja hulgaline osalemine ühisprojektides. Tööd asuvad erinevate maailma riikide erakollektsioonides. Eesti Kunstnike Liidu liige. Eesti fotograafide liidu liige. Vene kunstnike ühendus Eestis liige . 1995.aasta – avangardsetest loomingulistest projektidest osavõtja. 1996.-1997. aasta – personaalsed õpingud I.Lukjanovi kunstistuudios. 1998. aasta – astumine kunstnike kinnisesse klubisse „Aprill“. 2000.-2004.aasta – õppimine Eesti Kunstiakadeemias. Alates 2006.aastast vabakutseline kunstnik. 2011. aasta Autori tööd on paigutatud kunstikriitiku Galina Balašova raamatusse. „Installatsioon eesti looduse taustal“ Eesti tähtsatest vene kunstnikest. 2011 esimene koht rahvusvahelisel konkursil „Art-moment“, Sankt-Peterburg, Venemaa.

2012 Auhind rahvusvahelisel fotokonkursil – Viki armastab mälestussambaid. 2012 personaalse kunstiraamatu väljaandmine “Eduard Zentšik. My universe”. 2012 Kultuurikapitali andeka noore kunstniku aastapreemia.

Kunstniku 7 tööd on ostetud Puškini muuseumi kogudesse, 2 tööd on Plesski muuseumi kogudes, 4 tööd on Narva Kunstigalerii kunstikogudes, 2 tööd on Sillamäe muuseumi kogudes, 1 töö on Uue Kunsti Muuseum Pärnus kollektsioonides, 1 töö on New Yorki Outsaider Art ́i kollektsioonides, autori kino asub Puškini Muuseumi kollektsioonis. Kunstitöö osaleb Saatchi Art ́i kollektsioonides. Koostöö ajakirjade, oksjonite ja galeriidega Euroopas, Ameerikas ja Venemaal.

Oleg Auzer näitus „Minu hõbedane tee teadvuses.“ 

Läti päritolu hõbekunstniku ja terapeudi Oleg Auzeri isikunäitusel saab näha suurejoonelisi hõbedast skulptuure ning kompositsioone. Näitusel on väljas Oleg Auzeri aastatel 2001-2017 valminud seitse suurejoonelist teost, mis on valmistatud hõbedast. Nende seas on nii inimelu allegooriat kujutav purjekas „Elutorm“ (2009), kui ka „Soovide lõks“ (2010), hõbelaegas „Ahnus“ (2017), mida ehib inimese hinge allegooria – aardekirstul istuv ahnusesse langenud vana nõid. Oleg Auzeri kõige tuntum teos on „Tuleviku loss 3001“, mille idee peitub tänapäeva inimeste loomulikus soovis ellu jääda. Tänapäeva ühiskonnas esinev keelebarjäär, religioosne sallimatus, egoism ja julmus seavad ohtu ning ähvardavad meie lapsi. Siiski peamine faktor, mis tekitab kahtlusi ellujäämise suhtes, on eetika ja moraali madal tase. Rahutus, hirm tuleviku ees ja majanduslik sõltuvus soodustavad inimese agressiivsust teiste vastu. Inimese põhiemotsioonideks on seltskondliku maski alla peidetud hirm ja antagonism. Ainus, mis võiks inimest “vee” peal hoida on võime tajuda esteetikat ning kunstiga tegelemine. Sellepärast on „hõbeloss“ tuleviku ellujäämise sümbol. Kui erinevad usulised konfessioonid, keeled ning rasside mitmekesisus saavad iga rahva kultuuripärandiks, siis meie lastel on kindel ja õnnelik tulvik. Teose „Tuleviku loss 3001“ valmimiseks on kulunud üle 30 kg hõbedat ning see on suurim hõbedast teos Baltikumis. Üks uusimatest töödest on „Euroopa hukk“ (2015) ‒ eepiline ja traagiline Süüria põgenikelaine kujutis hõbedas. Oleg Auzeri teosed on kõrgelt hinnatud Läti ekspresidendi, pr. Vaire Viki-Freiberga poolt ning on kingitud esinduskingitustena välisriikide esindajatele, kelle seas on M. Albright, Suurbritannia kuninganna Elizabeth II , Walesi prints Charles, G. Bush juunior, Venemaa president Vladimir Putin ning Euroopa, Aasia ja Ameerika juhtfiguurid. Oleg Auzer on sündinud 1950. Aastal, Riias. Juba varases lapsepõlves, 6-aastaselt hakkas ta tegelema mitme erineva kunstiliigiga – puunikerdamise, skulptuuri, voolimise ja maalimisega. 20-aastasena hakkas ta huvi tundma juveelikunsti vastu ning asus õppima juveelikunsti Riia juveelitehases. Peale tunnistuse saamist jätkas Oleg oma õpinguid Moskva Dekoratiiv- ja Tarbekunsti Instituudis. 1991. aastal oli pandud alus Baltikumi esimesele ehtekolledžile ning asutatud juveelistuudioid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Alates 2008. Aastast on Oleg Auzer Balti Juveelikunstnike Ühenduse president. 2011. aastal avas ta Läti Limbažis Hõbedamuuseumi, kus on kõigil huvilistel võimalus näha hõbedakunstniku Oleg Auzeri teoseid.

Loomestuudio “Käsitöömeistrite Kool Silver Owl” näitus “Möödunute aegade sära”

Lossi oivalised interjöörid, kus elustuvad 19. sajandi alguse legendid ja ajalugu, kuninglike isikute, kaunite daamide ja õilsate aukandjate portreed, Falli õhus hõljuv loov vaim – kõik see inspireeris looma unikaalset romantismi stiilis autoriehete ja -regaalide kollektsiooni.

Disainimeistrid esitlevad iidsetes kardlõnga (kuldtikand), pärlite, kullaterade, looduslike kivide ja Swarovski kristallidega tikkimistehnikates teostatud kunstiliste juveelehete kollektsiooni.

Esitletud on järgmiste Tallinna meistrite tööd: Tatjana Rumjantseva – stuudio “Käsitöömeistrite Kool Silver Owl” juht, BaltiKäsitöömeistrite Gildi disainer. Oksana Nebis – Balti Käsitöömeistrite Gildi disainer. Inga Kempa.