Keila-Joa Loss Schloss Fall: muuseum, butiikhotell & restoran

Vaata meid:

Keila-Joa lossi teenijaskond

Keila-Joa lossi teenijaskonnast Vene aadlikud pidasid 5-6 korda rohkem teenijaid kui samal positsioonil seisvad Lääne-Euroopa aadlikud, sest paljude teenijate pidamine oli suursugune. Väga rikastel aadlikel oli 18.saj. lõpul sageli 300-800 teenijat, kuna 100-150 teenijat ühe aadliku kohta peeti juba mõõdukaks. Isegi üsna vaesed aadlikud lubasid endale 10-15 ja enamgi teenijat ning tingimata neljahobuse tõlla.

Teenijad olid enamasti mõisnike orjade hulgast võetud, üksnes kokad, habemeajajad olid välismaalased – prantslased, itaallased. Mõisnikul olid isiklikud rätsepad, kingsepad, puusepad, sadulsepad, kokad, pagarid, kutsarid, kammerneitsid, toapoisid, toatüdrukud, bonned (lapsehoidjad), pesunaised, seltsidaamid, arstid, näitlejad, orkestrid jne jne. Tavaliselt oli iga ameti jaoks mitu isikut, näiteks ülemteener ja teener, ülemaednik ja aednik. Igal teenril oli oma kindel amet, näiteks üks teener süütas küünlad ja teine teener puhastas tahid, üks pani mõisniku piipu tubakat, teine puhastas piipe.

Kogu Moskva oli teadlik dekabrist Ivan Aleksandrovitš Annenkovi muinasjutulisest emast. Tema hiigelsuures majas oli kuni 150 teenijat. Teenijate toas oli pidevalt 15 teenrit, köögis 14 kokka, pliidil oli tuli 24 tundi järjest, ent söögiaegadest ei peetud kinni. Perenaise riietumise juures oli 7 neidu: üks kammis teda, kuid teiste seljas olid perenaise tualeti üksikosad, sest ta ei pannud ühtki eset selga enne, kui keegi oli seda oma seljas soojendanud. Ühe paksu sakslanna ülesandeks oli tõllas pool tundi enne väljasõitu istet soojendada, st tõllas perenaise kohal istuda. Aegade jooksul oli Keila-Joa lossiomanike teenistuses olnud rohkesti inimesi, küll eestlasi, venelasi, prantslasi, sakslasi, inglasi, kuid kelle nimed, kohustused ning töötasu suurus on ammu unustuse hõlma vajunud. Mäletatakse vaid üksikuid.

Benckendorffi ajal olnud lossis 40 teenijat ning aiatöödel 10 aednikupoissi. Volkonskite teenijaskonda kuulusid peamiselt eestlased, kes võeti kaasa Lõuna-Venemaale, Peterburgi, Moskvasse ning välismaalegi.