Keila-Joa Loss Schloss Fall: muuseum, butiikhotell & restoran

Vaata meid:

Suurvürst Volkonskite perekond

Schloss Fall Volkonskite suguvõsa valduses

Benckendorffil oli 3 tütart: Anna, Maria ja Sophia. Tsaari poolt oli Keila-Joa, Meremõis ja Käesalu Benckendorffi palve kohaselt majoraatlossiks kuulutatud. Kuna Benckendorrfil poega ei olnud, oleks majoraat pidanud vanemale tütrele minema, kuna aga Anna oli abielus vürst Apponyi’ga, ungarlasega, siis selleaegsete seaduste kohaselt ei võinud Anna majoraatlossi omanikuks saada. Lossi päris keskmine tütar Maria, kes oli abielus vürst Grigori Petrovitš Volkonskiga.

Benckendorffist jäid kõige muu hulgas järele mitmed kullakaevandused, mis olid enamuses tsaari kingitud. Maad oli tal 34 tuhat dessatiini. Kõigest sellest saadud tulu tuli kolme tütre ja abikaasa vahel jagada. Krahvinna Elisabeth oli kuni surmani 1857.a Keila-Joa majoraatlossi täisõiguslik valdaja. Benckendorffi krahvitiitel läks tema Vene-Türgi sõjas langenud vennapojale Konstantin Konstantinovitšile, kelle poeg Paul (1853-1921) on maetud Joale.

Maria Grigorjevna Volkonskaja, sünd. 24.juuni 1820. 12.jaan 1838.a. abiellus Grigori Petrovitš Volkonskiga

Volkonskid olid 19.saj. I poolel vene ühiskondliku-, poliitilise-, riigi- ja õukondliku elu tipud. Nende suguvõsa ulatus Rjurikuni, st aastani 870. Kõik Volkonskite suguvõsa liikmed olid kõrge positsiooniga. Maria Aleksandranna mehe isa Pjotr Mihhailovitš teenis tsaaride Paul I, Aleksandr I ja Nikolai I ajal kõrgetel kohtadel. Kui Benckendorff Keila-Joal soolaleivapidu pidas, oli Pjotr Mihhailovitš teel Peterburist Tallinnasse ja Keila-Joale tsaarinna saatjana. Aastal 1834 sai vürst Volkonski uue tiitli “vürstlik hiilgus,” mis oli tsaari tiitlist ühe astme võrra madalam. Ta oli abielus Sergei Volkonski õe Sophia Grigorjevnaga, kes oli Pjotr Mihhailovitši kauge sugulane. Maria Aleksandrovna mees Grigori Petrovitš sai Pariisis hea hariduse. Oli väga musikaalne. Ta laulis kord Milanos La Sealas Don Basilio osa Rossini “Sevilla habemeajajast.” Direktsioon ei avaldanud küll osatäitja nime, kuid kuulajaskond sai selle siiski teada ja aaria lõppedes sai vürst müriseva aplausi ja hüüete: “elagu vürst!” osaliseks. Ta esines sageli teatris koori hulgas, mis perekonnas pahameelt tekitas. Ta oli raiskaja, pillaja, ostis kõike tosina kaupa, näiteks raamatuid, kindaid jne. Maria, kes abiellus 17-aastaselt, ja Grigori Petrovitši abielu ei kujunenud õnnelikuks, sest Grigoril puudus püsivus, teda köitsid teater ja artistid. Viimased 20 aastat elas perekond lahus – Grigori peamiselt Odessas ja Akermannis, lõuna Venemaal. Maria elas peamiselt Itaalias, kuid viibis sageli ka Keila-Joal, kus elati suurejooneliselt. Ühed külalised tulid, teised läksid. Külalisi kodumaalt ja välismaalt, käisid tsaarid ja troonipärijad, kunstnikud, kirjanikud jne. Peterburi küünalde särasse uppuvad muusikast ja elegantsest publikust tulvil salongid ja ballisaalid kandusid Keila-Joale. Aeg möödus musitseerimise, pargis käimise, mere ääres loojuva päikese vaatamisega ja teiste lõbustustega. See oli tühine elu, üksainus kergemeelne pidu, kust jaht, kaardimäng ja pummeldamine üksteist taga ajasid. See oli pöörane luksus ja jõudeelu, ülekohus kesk lubamatut viletsust ja vaesust, elu, mis baseerus pärisorjast talupoja ekspluateerimisel.

Keila-Joal musitseeriti palju, sest Maria mängis ise hästi klaverit ning armastas õhtuti tundide viisi mängida. Klaverimängu õppis Maria vene-saksa pianist Adold von Henselti juures. Marial oli kuulsa prantsuse firma Erard’I klaver, mis oli 1852.a. 700 rbl eest kindlustatud. Marial ja Grigoril oli 2 last: poeg Pjotr ja tütar Jelizaveta. Maria suri 4.nov. 1881.a. Roomas. Ta toodi metallkirstus Keila-Joale ja maeti perekonnakalmistule. Tema abikaasa Grigori suri 1882.a. Nizzas ja maeti Akkermannis. Ta oli kaks kuud pärast Maria surma abiellunud (jaan. 1882) oma majapidajannaga, kellega tal olnud juba 5 last. Keila-Joa majapidamine läks Maria surma järel poeg Pjotr Grigorjevitšile (sünd. 1843). Pjotr oli nagu isa kergemeelne ja tasakaalutu, vaat et veelgi pillavam kui isa, ta loopis raha ballidele, teatrile, naistele, ratsutamisele, kaardimängule, kallitele restoranidele jne. Erilist rõhku pani ta oma riietusele. Oma liialdatud hoolitsusega oma välimuse eest tundus ta veidrikuna.

Pjotr Grigorjevitš abiellus Peterburi iludusega – Vera Aleksandrovna Lvovaga. Pärast esimese Poja Grogori sündi 1870.a. siirdus perekond Rooma, kus sündisid veel 2 poega: Aleksandr 1871.a. ja Pjotr 1872.a. Peale Rooma elati teisteski Itaalia linnades, kuid viibiti ka Keila-Joal. Vürst Pjotr Grigorjevitš tööd ei teinud, vaid veetis aega jalutamise ja Keila-Joal paadisõiduga. Ta kandis rinnas alati nelki. Kui 1878.a.-l879.a. Meremõisa pargi osas üht uut teed rajati, töötas selle juures ka Pjotr oma laste õpetaja juut Slutskiga. Vürst ja Slutski olid suured sõbrad. Tee ehituse mälestuseks paigutati ühele suurele raudkivile pronksplaat: “дорожка светлеитего князя петра григоревига Волконского 1878/1879.” Kivi juurde paigutati tulp, millel klaasi all oli Sletski venekeelne luuletus. Elu lõpuaastail olnud Pjotr Grigorjevitš segane, kuni ta 53-aastasena 1896.a. suri. Tema juures oli pidevalt saksa soost arst Ludvig Schantž, kes oli üle 30 aasta Volkonskite koduarstiks. Vürst Grigori Petrovitši matustele ilmus rohkesti kõrgest soost võimukandjaid Tallinnast, Peterburist, Moskvast ja mujalt. Kui kirst hauda lasti, anti merelt ilmunud laevadelt lahkumissaluut. Rahva jutu järgi olnud dr. Schantž Vera Aleksandrovna armuke. Nad jalutasid sagely käe alt kinni Keila-Joa pargis ja Türisalu metsas. Arsti surma järel lasi Vera nende kohtumispaigale Türisalu metsas ühele lamedale raudkivile raiuda teksti: “In treuem Andeuken an dr. Schantž 1877-1910.” Dr. Schantži, kes suri vähki ja maeti kas Itaalias või Saksamaal, sooviks olnud Türisalu metsa maetud saada. Teda põetas Keila-Joa velsker Sülk.

Vürsti abikaasa Vera Aleksandrovna, vene tsaarinna Maria Teodoranna õuedaam, oli üle Venemaa kuulus iludus. Eriti ilusad olid ta haruldaselt pikad juuksed, mis ulatusid ta toolil istudes põrandani. Pead ei lasknud ta pesta, kammi sisse pandi piirituses leotatud vatt, millega siis kammiti. Kammimisel oli juuste all põrandal juuste all valge värskelt pestud-triigitud lina. Kui ametisse tuli uus kammerneitsi, pidi see enne kuu aega teistele soenguid tegema, alles siis lasti ta vürstinna juuste juurde. Vera kartis kohutavalt igasugu nakkust, mis oli ehk sellest tingitud, et vürstinna õde suri oma pulmareisil 6 nädalat peale abiellumist tüüfusesse. Haiguste vältimiseks keedeti vannivesi ära, paberraha triigiti üle ja metallraha pesti mitmes vees läbi. Igal õhtul pandi värskelt pestud-triigitud pesu selga. Toidu valmistamiseks kasutatav liha, kala ja juurviljad tuli igal õhtul vürstinnale ette näidata. Kokk koostas igal õhtul menu, mille vürstinna kas kinnitas või saatis ümbertegemisele. Söögi ajal oli laual vürsti krooniga märgitud kuldse äärega menüükaart. Vera sõi üksinda lossi suures saalis, sest poeg elas oma perega kirikumõisas. Lossi ees muruplatsil oli gong, millega 2 korda päevas sööma kutsuti. Esimese gongi ajal ütles kammerneitsi Vera-prouale: “Esimene kell, peate valmistuma!” Viisteist minutit hiljem kolas teine gong, siis pesti käsi. Kolmas märguanne oli 10 minuti pärast, siis seati soengkorda ja kui 5 minuti pärast uus gong kõlas, ütles kammerneitsi: “Teie hiilgus, toit on laual!” ning vürstinna läks sööma. Vera oli söögiga kokkuhoidlik, võiks öelda ka, et ihne. Teenijad said alati kehvalt süüa ning olid näljased. Sai seisis lahti lõikamata laual. Vürstinna küsis alaliselt külaliselt paruness von Rosenilt: “хотите еще?”, millele järgnes vastus: “нет, спасибо.” Seinal oli graafik, kuhu oli märgitud, mis iga palve selga panna ja missugused lisandid selle juurde kuuluvad, näiteks kindad, kingad, kübarad, mantlid, keebid, ehted, pesu jne. 20.sajandi algul oli Vera Aleksandrovnal kokku 16 inimest, kes alati tema jaoks valmis olid: 3 kammerneitsit (üks pea- ja 2 abikammerneitsit) 3 toatüdrukut 3 pesutüdrukut 2 teenrit (ülem-ja abiteener) 1 kutsar 1 kutsari abi (tallipoiss) 2 kokka (kokk ja koka abi) 1 arst. Kuigi vürstinna oli väga nõudlik, töötasid teenijad tema juures kaua, sageli 20-30 aastat. Teenijatega, kes olid peamiselt eestlased, kõneles vürstinna vene või saksa keeles, kokaga (prantslane) prantsuse keeles. Pesutüdrukutega vürstinna kokku ei puutunud. Vera-proua, nagu rahvas teda hüüdis, oleks meeleldi näinud, et vähemalt üks tema lastest oleks tütar olnud. Ta lasi oma kolmel pojal kuni kaheksanda eluaastani tütarlaste riietuses ja pikkade juustega käia. Poegade kasvatajaks oli pikka aega Malvina Teodoranna, kes oli perekonnas väga lugupeetud. Ta sai alati kalleid kingitusi ja vanaduses elas Volkonskite perekonnas. Kui vürstipaar Keila-Joale suvitama tuli, käisid Joa kooli õpilased neid tervitamas. Kool oli arvatavasti Vera Aleksandrovna ja Pjotr Grigorjevitši ajal asutatud. Õpetajaks oli 1887.a. Aleksei Pallasmaa. Peale abikaasa surma elas Vera Aleksandrovna igal suvel Keila-Joal või vahel kauemgi. Ta sõitis igal õhtul kell 21.00 kalmistu kabelisse palvetama. Ta reisis palju. Käimata jäi ainult Inglismaal, sest ta kartis veesõitu. Talved veetis ta enamasti Itaalias või Prantsusmaal Vahemere rannikul (Nizza jm). Keila-Joa park pidi vürstinna tulekuks korras olema. Ta käis igal hommikul pargis ringsõidul. Kui teenijate lapsed nägid vürstinna tõlda tulemas, kadusid nad kui tuul, sest teda kardeti. Kui vürstinna oli Keila-Joal, ei tohtinud ükski teenija lossi eest või kõrvalt läbi minna. Meestel, kes vastu tulid, pidid mütsid juba varakult peas olema. Kirikusse, mis oli lossist ca 150 m eemal, lasi vürstinna end kahehobuse tõllaga sõidutada. Lossi ukse juures olid 2 teenrit valves. Lõpuks läks neile niisugune elu igavaks ja nad panid esikusse väikese lauakese ja hakkasid kaarte mängima.

Vürstinnal oli Peterburis Furštadskajal nr 6 maja, mille ees kasvasid noored niinepuud, mida Keila-Joa aednik Kaarel Maltmann igal kevadel pügamas käis. Teiste Furštadskaja majade ees puid ei olnud, küllap lasi Vera A. maja nr 6 ette need istutada. Majas üritusi ei toimunud, Vera kasutas maja ise. Hoovi peal oli teine maja, mille ette olevat Oktoobrirevolutsiooni ajal Vera varandus maetud. Oktoobrirevolutsiooni ajal oli Vera Moskvas, kust ta 1920.a. Eestisse tuli, asudes Keila-Joa kirikumõisa. Seal oli tal 3 tuba ja 1 kammerneitsi. Vera Aleksandranna suri Keila-Joal 1924.a ja ta maeti perekonna Kalmistule abikaasa kõrvale. Haual ei ole risti ega nimeplaati, mis tähistaks endise Venemaa keisrikoja õuedaami, kuulsa iluduse viimset puhkepaika. Alates 1896.a. oli Joa majoraatlossi omanikuks Vera Aleksandrovna ja Pjotr Grigorjevitš Volkonski poeg.

Grigori Petrovitš sünd. 28.veebr. 1870 Peterburis

Grigori Petrovitš olevat juba seitsmepäevaselt Joale toodud. Tema ämm oli lihtne Polm’i nimeline eesti talunaine, kellel oli umbes Grigori vanune poeg Kaarel. Grigori Petrovitš abiellus 2. augustil 1895.a Peterburis Varssavi kindralkuberneri tütre Sophia Pavlova Schuvalovaga. Noorpaar elas esialgu talvel Moskvas, suvel Keila-Joal, kuid laste arvu kasvades peatusid nad aina pikemalt Keila-Joal, kust käidi ka välismaal: Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal ja mujal. Reisides võeti alati teenijaskond kaasa, kes olid suures enamuses eestlased. Keila-Joal elati kirikumõisas, millele hiljem uus osa juurde ehitati. Grigori Petrovitšil oli Venemaal 3 mõisa. Majoraat vürstile erilist tulu ei andnud, küll aga Venemaa mõisad. Venemaa mõisatest toodi Keila-Joale alati heina (Keila kaudu). Keila-Joa tulu tuli talukohtade, heinamaa ja jõe rendist. Joa rent 20. saj. algul: 500 lõhet, angerjat või muud vääriskala, mida võis ka odavamaga, näiteks tursaga asendada, kuid siis tuli 1 asemel 2 kala anda. Silmukala ei söödud.

Keisrikojas oli vürst Grigori stallmeistri ametinime all. Käis kord kuus Peterburis, kuid see oli rohkem lõbu kui töö. Ta võis tsaari juurde minna ette teatamata. Oskas prantsuse ja saks keelt ja eriti hästi inglise keelt. Eesti keelt valdas nii kõnes kui kirjas eriti hästi. Abikaasaga kõneles prantsuse keelt, lastega vene või saksa keelt. Kirjutuslaual oli tal kalender, kuhu ta eesti keeles märkis, missugune ilm oli, kus käis, mida tegi, keda nägi jm. Viina ei joonud. Suitsetama hakkas alles 25-aasatselt ja sedagi vähe – vahel peale lõunat pärast kohvijoomist suitsetas ta sigarit. Ta oli suur sportlane – ratsutas iga lõuna tund aega, ujus hästi pikki maid, ka vee all. Ta uisutas Keila jõge pidi Joalt Keilasse, kust ta postihobusega tagasi tuli. Roondlas oli mere ääres väike puuehitis, kus oli nn rannamaja. Grigori Petrovitš käis seal pidevalt, kust ujus meres olevale suurele kivile, mille otsast ta siis valjult huilgas. Talvel võttis igal hommikul külma vanni. Mõisate asjaajamine oli valitsejate käes. Kord tulid talupojad Venemaalt valitseja peale kaebama, külakostiks suured arbuusid kaasas. Selle asemel, et talupoegade jutt ära kuulataja ja nende mured lahendada, läks vürst mereäärde ja talupojad läksid tühjalt tagasi. Vürsti peamine tegevus oli jahil käimine – talvel rebasejaht, sügisel jänesejaht. Jahipidamiseks olnud 20 jahikoera. Jahti peeti Laane metsas – Käesalus, kus elasid kitsed, põdrad ja rebased. Jahikaaslaseks oli vürstil Keila-Joa metsavaht Kaarel Saalmann-Salumänd (1863-1947). Kui vürst rebase kätte sai, andis ta metsavahile 1 rbl hõbedat. Sageli peeti ajujahte-klapperjahte, mil jahiloomi peletati puuklõpatsitega kära ning raginat tehes. Jänesed aeti kisaga lagedale, kus nad maha lasti. Ühel 7 jahimehega klapperjahil lasti maha 75 jänest. Kokad kirusid mis hirmus, sest jänesel on seljas mitu nahka, kõik tuli maha rebida. Keila-Joal leidus kaua valgeid pikkade mustade kõrvakestega jäneseid, kelle seltsi oli vürst kusagilt Joale toonud. Käesalus Huntaugu mäel oli nn lindude põld, kus kevadel külvatud vili sügisel põllule jäeti lindudele söödaks. Faasanikasvatuses hoolitses lindude eest ja toitis neid sipelgamunadega Friedrichson. Käesalu nõmmes oli õlgkatusega jahimaja, kus hirvesid söödeti. Rebastele osteti talupoegadelt vanu vigaseid hobuseid. Kui talupojal juhtus hobune või lehm õnnetuse läbi surma saama, läks ta oma muret vürstile kurtma ja sai alati abi. Juhul, kui abipaluja tuli vürsti jutule siis, kui see kirikust tuli, abistas vürst alati heldekäeliselt, kui aga abipaluja juhtus vürstile vastu siis, kui see jahile läks, oli ta väga pahane, sest ta nägi selles halva jahiõnne ennet. Kui Käesalust Juhan Jundase hobune murdis jalaluu, läks Juhan mõisa oma häda vürstile kaebama. Vürst andis Juhanile 50 rbl, käskis hobuse Laulasmaa kõrgele kaldale tuua ja lasi ise maha. Juhanile ütles: „võta hobusel nahk maha, müü maha. Saad selle eest как 5 rbl.” Hobuse korjus läks rebaste söödaks. Metsa, roondlasse või heinamaale minnes oli tal alati nuga kaasas, millega ta tappis usse. Roondla oli niiske koht, seal oli palju usse. Ühel kevadisel päeval tapnud vürst 47 ussi. Vastutulevaid talupoegi kõnetas sageli esimesena, kõnetas neid ja päris elu järele. Tundis paljusid, teadis, kus nad elasid. Kui vastutulija jäi mütsi näpuvahele hoidma, lasi vürst selle pähe panna. Kord läks Keila-Joa küla elanik Maria Tulver mõisa maakonstaabli jutule. Vürst nägi eemalt, kuidas konstaabel talunaist kohtles, tuli juurde ja käratas: „Kas sa ei oska valvelseisakut võtta, kui sinuga ametiasjus räägitakse?”, st kas sa ei oska kätt kõrva äärde panna ja sirgelt seistes jutt ära kuulata. Valitseja Peeter Riemann nõudnud kord tallipoistele käimla ehitamist. Vürst põrutanud: „Kuhu nad 30 aastat on sittunud, nüüd tahavad peldikut!”

Kui poisikesed nägid, et vürst Laulasmaa poole sõidab, jooksid nad kiiresti Keila-Joa ja Laulasmaa piiril (praegusel Meedri mäel) olevat väravat avama. Tänuks andis vürst poisikestele läbi tõlla akna raha. Vürst olnud noorte naiste peale maias. Kui lossi mõni noorem naisterahvas tööle tuli, püüdis vürst sellega tutvust sobitada, ajanud juttu ja kutsunud õhtul parki jalutama. Kord tuli Amalie Nienemann (Käesalust, Mäginiidilt) Keila-Joa pargi riisumiselt. Jõe ääres tuli talle vürst vastu, ajas juttu ja kutsus Maalit metsa. Maali püüdis arglikult vürsti tagasi tõrjuda, et: „vürstihärra, kuidas see sobib, mina külatüdruk ja teie vürstihärra,” mille peale vürst vastas: „Armastuses seisus ei loe,” kuid loobus oma ettepanekust, vabandas ja andis Maalile 5 rbl, mida Maali kaua hoidis ja teistele näitas. Rahva jutu järgi käinud vürst mõnegi teenija juures. Vägivalla tarvitamisest kuulda ei olnud. 1914.a. maikuus puhkes palmimajas tulekahju. Suurem osa taimi põles sisse, samuti ka marmorkuju Amor, mida talvel seal hoiti. Vaatamata sellele, et 1914.a juulis puhkes Maailmasõda, ehitati Keila-Joale uus kasvuhoone. Tallinnast toodi 1000 rbl eest uued taimed, mis 10 veovoorimehe poolt Joale toodi. Tuli puhkes palaval maikuu päeval, mil sädemed sattusid korstnast pilbaskatusele. Tuli levis kiiresti. Enne, kui Keila tuletõrjujad kohale jõudsid, tegi tuli oma töö. Hoone (ca 60 m pikk) katus ja klaasseinad hävisid. Kasvumaja tagaküljel olevad tööliste korterid, sisustus ning peretoad said tulest, tahmast ja veest rikutud. Kui Vera Aleksandrovna õnnetusest teada sai, andis ta koheselt korralduse uus palmimaja ehitada. Poeg Grigori oli esialgu vastu, kuid lõpuks nõustus ja oktoobriks oli ehitus valmis. Peale pandi tsinkplekkkatus, sisse boiler ja keskküte. Taimede jaoks oli 2 ruumi: külm talveaed ja troopiliste taimede palmimaja. Endine talveaed likvideeriti kütte ja tööliste palkade arvelt kokku hoidmiseks.

Maailmasõda oli alanud. Sõja esimesel nädalal oli raudteeliiklus sõjaväe käsutuses, keda paigutati ühest kohast teise. Kui liiklus võimaldas, sõitis vürst perekonnaga oma Venemaa mõisa, ema Vera Aleks, läks Peterburgi. Vürst, kes kuulus ratsaväkke, läks varsti kui 1. astme ohvitser sõjaväkke ning määrati Hiiumaale, sealt aga Moskvasse „sooja pessa.” Kui 1914.a tuli Keila-Joale üks polk täies koosseisus, andis vürst korralduse kõik ruumid peale lossi ja kirikumõisa sõjaväe kasutusse anda. Kord oli hea, polk läks varsti rindele. 1915.a. lõpul või 1916.a algul paigutati Keila-Joale uus väeosa, mis koosnes vanematest meestest. Keila-Joal olid väeosa kantselei ja ohvitserid, kes elasid seal lõbusat elu kuni Oktoobrirevolutsioonini. Soldatid elasid külades. Ja ega nemadki lõbustustest ära öelnud, sellest andsid tunnistust mitmed hilisemad vallaslapsed. Veebruarirevolutsiooni keerises taganes 176. jalaväe polk Riiast ja pandi Joale. Esialgu ainult staap, kelle kasutada anti ka lossiruume alumisel korrusel, kust sisustus teisele korrusele viidi. Soldatid, kes pidid küladesse asuma, nõudsid lossist ruume ning lubasid, kui nende nõudmist ei täideta, lossile suurtüki tule avada. Ülemusel ei jäänud muud üle kui nõudmistele vastu tulla. Kõik sündis kiirelt. Kohe esimesel õhtul, kui revolutsioon teatavaks sai, paigutati soldatite nõudmisel ametid ümber. Tallinnast tuli salk soldateid, madruseid, nn rahvamiilits, kes ohvitseridelt ja lossielanikelt relvad ära võtsid. Lossi keldris olev vein joodi ära, isa lasti maha. Valitseja Peeter Reimann pakkis lossi hõbeda (27 puuda) kolme kasti ja viis selle Tallinnasse panka hoiule, kust vürst selle hiljem kätte sai. Lossis algas röövimine ja lõhkumine: uksed ja aknad lõhuti, purustati ja varastati kristalli ning portselani, mis külas tubaka vastu vahetati või maha müüdi. Hobused toodi lossi, kus aknaalused kapjadega purustati ja ära näriti. Kaunil Canova marmor Veenusel tõrvati istmik, kuju purustati püssikuulidest, tükid visati jõe kaldast alla. Kallid sevres’i vaasid kanti lossi torni ja visati alla, tükid visati hiljem jõkke. Mööbli nahkpolstreist tehti tubakakotte. Väärtuslik raamatukogu, unikaalsed kunstiteosed ja väärtesemed hävitati. Raamatutega köeti „aasta otsa polgu kööki.” Lossi sisustusest ei jäänud peaaegu midagi järele, kõik mis kätte saadi, hävitati, veeti küladesse laiali, viidi Tallinnasse ja vahetati viinarahaks. Oktoobrirevolutsiooni ajal olnud perekond Peterburis, kust ta 1918.a koos teenijaskonnaga (24 inimest) Eestimaale tuli. Keila-Joal moodustati lossi ülevõtmise komitee, kes riigistas maa, lossi ja loomad.

Komitee määras vürstile surmaotsuse, mis komitee liikme August Mellese nõudmisel muudeti. Melles ütles: „Vürst ei ole kedagi tapnud, võtame ainult ta varanduse üle.” Talveks Lõuna-Venemaale või välismaale minnes andis vürst alati Joa, Käesalu, Meremõisa külade inimestele (vanematele) 10 rbl kirstu rahaks. Sama oli ka ta isa Pjotr Grigorjevitš teinud. Vürstile pakuti Eesti valitsuse poolt välisministeeriumis tööd. Vürst ütles: „Kas ma pean oma sulastele sulaseks minema?” ning ei võtnud pakkumist vastu. Küll astus aga tema poeg Grigori Petrovitš välisministeeriumi teenistusse, töötades Itaalias ja Rootsis. Eestisse tulles (1918.a) puudus vürstil raha. Suure Venemaa patrioodina paigutas ta oma raha Venemaa pankadesse, samal ajal kui teised eelistasid välispankasid. Vürstile kuuluvad mõisad, maad ja Moskva majad riigistati, samuti pangas olev kuld, paberraha aga kaotas väärtuse. Ajutise Valitsuse määruse alusel sai vürst Keila-Joa lossist 50 ha maad, kirikumõisa, mõned majapidamishooned ja tüki metsa. Vastava maaseaduse alusel Keila-Joa loss võõrandati 25.okt. 1919.a ning läks riigilossiks, kuhu teistest mõisatest kariloomi toodi, mis aga polnud kauaks, sest põllud olid söötis, mida ei hakatud harima vaid pakuti talupoegadele enampakkumisel koos heinamaaga. Loss läks välisministeeriumile. 1927.a. planeeriti Joa maadest 4 suuremat talukohta. Meremõisa põldudelt planeeriti üks 30 ha koht ning seitse 3-6 ha nn käsitöökohta. Roondla heinamaad planeeriti 3-4 ha kalurikohtadeks, kusjuures koha saamise eesõigus oli elukutselistel kaluritel. Kohti oli 10. 1934.a rajati Roondlasse ca 30 ha suurusele territooriumile valitsuse suvilad, mis ümbritseti paekivist müüriga. Joa park kuulus Parkide Valitsusele. Grigori Petrovitš Volkonski oli abielus Varssavi kindral-kuberneri Pavel Schuvalovi tütrega – Sophia Pavlovna Schuvalovaga (sünd. 11 .okt. 1877.a Peterburis). Schuvalovid olid väga rikkad. Peterburi lähedal asuv Schuvalovo asundus kuulus omal ajal Sophia Pavlova vanaisale. Krahv Schuvalovil oli 2 naist: esimesest abielust 3 last, neist tütar Jelene oli abielus Keila valla Kumna mõisa omanik Bogdan Theopil von Meyendorffiga. Jelena sai kaasavaraks 3 miljonit rbl. Meyendorffidel oli 17 aastase abielu järel 13 last. Kuna Jelena oli veneusuline, astus ka peigmees vene usku. Sophia Pavlova sündis Pavel Schuvalovi teisest abielust Poola kaunitar Maria Aleksandranna Komarovaga. Esimesest abielust sündinud lapsed olid võõrasemast vanemad. Sophia Pavlova oli abielludes alles 17 aastane. Ühel ballil suudelnud vürst Sophiat, mis selleaegsete kommete kohaselt kohustas vürsti neiut kosima. Sophia Pavlova ei tahtnud abielluda, et noor jne, kuid ema ütles: „Vürst Volkonski on rikas, kuulus ja ilus. Mine tea, kas ta sind edaspidi enam tahab, võta ettepanek vastu.” Algul elas noorpaar Moskvas, suvel Keila-Joal. Hiljem, laste arvu kasvades, jäi nende päriskoduks, kust ainult harva välja sõideti kas Jaltasse, Prantsusmaale või Itaaliasse. Vürstinnale Keila-Joal elamine ei meeldinud, tal oli seal alati külm ja kannatas pidevalt nohu all. Abielu ei olnud õnnelik. Vürstinna tundis sageli igavust. Külas käidi harva, külalisi käis harva. Vürst ajas metsas jäneseid taga, vürstinna igavles kodus. Kuid ta ei kaevelnud kunagi, isegi mitte oma emale. Kord viis Sophia Pavlova ema ta Peterburgi, kus vürstinna viibis siis 10 päeva. Vürst, kes oli kodus, oli väga vihane selle üle. Ta oli armukade, ta ei viinud naist naljalt seltskonda. Abielludes oli vürstinna prantsuse keele oskus nõrk, kirjavahetus kodustega ja vestlus toimud inglise keeles. Teenijate vastu oli ta heatahtlik, ütles ikka: „Ega siis meelega, kogemata.” Ei tõrelnud teenijatega. Vabal ajal luges, tegi veidi käsitööd, mida ei lõpetanud. Klaverit mängis halvasti, laulu armastas kuulata, ise ei laulnud. Elu lõpul oli 4 aastat halvatud. Halvatus tabas teda jalutuskäigul. Paranedes liikus ratastoolis. Viimast last Mariat sünnitas halvatuna. Ämmaemand, kes võttis vastu ka Vene tsaarinna Aleksandra lapsed, oli juba 6 nädalat enne sünnitust kohal. Sünnituse juures olid Tallinna parimad spetsialistid. Kohal oli ka 4 medõde. Oma lastest imetles Sophia Pavlova Pjotrit, Grigorit, Olgat ja Andreid. Sophial, kes sündis Lõuna-Prantsusmaal, oli ämmeks itaallanna, Veral ja Marial eesti külanaised. Sophia Pavlova suri 39 aastaselt 16.juuli 1917.a. Segaste aegade tõttu ei saadud vürstinnat Venemaalt rongiga tuua ja Keila-Joale matta. Ta paigutati metallkirstus koopasse, kust ta hiljem külakalmistule ümber maeti. Vürstinna surma puhul saatis Tallinna Aleksandr-Nevski kiriku Preester vürstile kaastundeavalduse. Sophia Pavlova oli tsaarinna Aleksandra Teodorovna õuedaam, kandis hallihõbedasegast brokaatkleiti ning üle rinna linti, millel briljandid moodustasid tema initsiaalid. Sophia Pavlova ja Vera Aleksandranna vahekord oli halb. Sophia ei tohtinud midagi ilma Vera-proua nõusolekuta korraldada või teha. Ka vürst ise kartis ema, kuid hoidis teda. Kord, kui Vera Aleksandrovna Joale tuli, ütles Sophia: „Mina talle vastu ei lähe…Kui lähen, siis musta kleidiga”. Vera ei sallinud musta värvi, sellepärast. Lõpuks läks Sophia ikkagi Verale vastu, seljas valge kleit ja ülal roheline sall.

Vürst Grigori Petrovitš abiellus teistkordselt augustis 1925.a. Uus abikaasa oli vürsti kaugelt sugulane Natalia Vassiljevna Võrubova (sünd. 8.nov. 1882.a.), kelle vürst Nõukogude Liidust välja nõudis. Enne surma ütles Sophia Pavlova oma mehele: „Kui ma suren, abiellu Natalia Vassiljevnaga.” Uuest abielust tekkisid perekonnast lahkhelid, mis viisid perekonna osaliselt laiali. Ka vürst ise oli pettunud: „Ma oleksin võinud parem oma vanad kasukad Moskvast välja nõuda.” Grigori Petrovitš suri peaaju skleroosi tagajärjel 1940.a. detsembris. Maetud Keila-Joale perekonna kalmistule, haual puudub rist ja nimetahvel. Matuse organiseerisid vürsti endised teenijad ning tütar Sophia. Teised lapsed olid kõik välismaal. Vürstipaaril oli 8 last, kellest 7 jõudsid täisealiseni – 4 poega ja 4 tütart. Lapsed tõusid hommikul 8.00 ja pärast einet läksid õppima. Ülemöödunud sajandil olid lastekasvatajateks välismaalased, kellel puudus sageli igasugune arusaamine pedagoogikast, peamine oli välismaine päritolu. Õpiti kodus. Kõrgema seltskonna õppeprogrammi kuulusid ka ratsutamine, tants, klaverimäng, laulmine ja joonistamine. Kui inimene oskas laitmatult hääldada ja kõneleda prantsuse keelt, kui ta näol oli alati põlastav igavuse ilme, kui ta tundis enda tähtsust, et ta seisab kõigist kõrgemal, siis oli ta eeskujulik, seltskonna lemmik. Sajandi lõpul olukord muutus, laste kasvatus usaldati oma rahvusest inimestele, välismaalaste hooleks jäi keelte õpetamine. Volkonskite lapsed õppisid kodus. Õppima hakati 7 aastaselt. Eksamid anti Vjažmas. Kooli teatati, millal eksamile tullakse, sooritati eksamid ja sõideti koju alati heade hinnetega. Eksamitele minekuks telliti Keilast postihobused, mis viis saksad Keila jaama, kust sõit läks Tallinnast edasi Venemaale. Oma hobustega ei raatsitud sõita, neid hoiti. Kell 13.00 oli lõunasöök. Pärast sööki läksid väikesed lapsed magama, suuremad poisid ratsutama. Vanematel poegadel (Pjotr ja Pavel) olid oma laste hobused, väikestel poistel ponid. Ratsutamist õpetasid endise valitseja Aleksander Rübenberg ja Jüri Kull. Kell 16.00 joodi teed, mis ilusa suveilmaga toimud mere ääres Moskva paviljonis. Pärast teejoomist sõideti pargis kuni 19.30. Kell 20.00 oli õhtusöök. Peale seda väikesed lapsed vannitati ja pandi magama. Väikestel lastel oli 2 hoidjat: ühe hooleks (Anna Rundstück) olid 2 kõige väiksemat last Vera ja Maria, teisel hoidjal (Ida Poehl) tuli hooldada 2 suuremat last Olgat ja Andreid. Hoidjad käisid lastega jalutamas ja mängisid nendega, sõid koos lastega ja panid nad magama. Väikesed lapsed koos hoidjatega elasid kirikumõisa uuemas osas, neli vanemat last vanemas osas. Teenijate lastega Volkonskite lastel mängida ei lubatud, erandiks olid ainult valitseja Hofmeisteri lapsed. Valitseja Hofmeister oli hiljem maalikunstnik. Hofmeister olnud Saksamaalt tulnud arst, kellel aga Venemaal vajalikud arsti kutse eksamid tegemata. Volkonskite lapsed olid oma vanematele võõrad. Ema ainult sünnitas nad, andis nad ämmale, hoidjale, kes neid armastasid ja hoidsid nii, nagu oma hoolealustesse suhtus. Vastutasuks said nad laste kiindumise ja armastuse. Laste ja vanemate vestlus piirdus mõnel päeval ainult sõnadega: „Tere! Head aega!” Vanematele ei tohtinud midagi rääkida, neid õpetati varjama ja valetama vanemate eest: „не говори маме, папе!” Emale ei olnud ükski laps lähedane. Kui ema oli surivoodil, ei istunud Sonja (vanem tütar) kunagi ema juures. Sophia Pavlova ütles: „Mina ei ole oma emast aru saanud, minu lapsed minust.”

Grigori Petrovitš Volkonski lapsedPjotr Grigorjevitš Volkonski (sünd. 1.jaan. 1897.a Moskvas, surn. 30. juuli 1925.a. Pariisis, abiellus 11.sept. 1924.a. Dresdenis). Oli lapsena närviline, nuttis sageli, armastas üksildust, teiste lastega ei sobinud ega seltsinud. Isa tahtis, et vanem poeg õpiks õigusteadust, saaks juristiks, kuid poega huvitas põllumajandus, mida hakkas Peterburis õppima. Isa ütles: „Pole vaja õppida, anna ainult raha!” Pjotr elas Peterburis vanaema Vera majas kolmetoalises korteris. Teenijaks olid endine valitseja Rübenberg koos abikaasaga ning 1 lihtteenija. Aastal 1917 ema surma ajal oli üliõpilane. Revolutsiooni tõttu jäi õppimine pooleli. Pärast Nõukogude Liidust Eestimaale tulekut läks Münchenisse maalikunsti õppima. Innustust maalikunsti õppimiseks sai endise valitseja Hofmeistri tütrelt. Abiellus kuulsa vene helilooja, prantsuse dirigent Sergei Rahmaninovi tütre Irinaga (sünd. 27.mai 1903.a.) Dresdenis. Teel Ameerikast Pariisi, kus noorpaar käis Irina isa külastamas, Pjotr haigestus laeval: ajas segast juttu, ei tundnud kedagi ära jne. Esialgu arvati, et see tuleb kuumusest. Haige viidi Pariisis haiglasse, kus ta varsti pärast kümnekuulist abielu suri. Diagnoos võis olla peapõletik, kuna surm järgnes haigestumisele kiirelt. Andmed diagnoosi kohta puuduvad, kuna perekond ei tahtnud sel teemal kõnelda. Kuu aega pärast Pjotr Grigorjevitši surma sünnitas ta lesk Irina 2.sept. 1925.a. tütre Sophia.

Pavel Grigorjevitš Volkonski (sünd. 25.veebr. 1898.a. Moskvas, surn. 1963 Pariisis). Ümbruskonna külades „vürst Pavliku” nime all tuntud. Käis kõikjal koos külanoormeestega. Rääkis hästi eesti keelt, kuigi väikese aksendiga. Armastas alati laulda, omas ilusat tugevat häält. Oli kõva viinavõtja. Kuna raha ei olnud, tegi kõik, mis kodust kätte sai, rahaks. Suvel käis Keila-Joal rohkesti nn huvireisijaid, st ühepäeva suvitajaid, kes sõitsid veoautodega kohale. Ühe niisuguse seltskonnaga vedas Pavlik pudeli viina peale kihla, et ta hüppab pea ees Keila-Joa kosest alla ja jääb ellu. Ja hüppaski ja jäi ellu, sest ta teadis, kus kohal on jõgi kose all kõige sügavam ning pole peaga vastu põhja hüppamist karta. Oli nagu isa kõva jahimees. Kolmekümnendate aastate lõpul oli Pavlikul ühe välisministeeriumi teenijaga, kes töötas Keila-Joal, laps. Naine nõudis abiellumist või lapsele kasvatusraha. Pavlik nõustus abiellumisega, kuid perekond oli vastu, et ta häbistaks Volkonskite suguvõsa. Pavlik leidis asjale lihtsa lahenduse: läks Keila vallamajja ja esitas perekonnaseisuametile nime muutmise avalduse. Uueks nimeks tahtis võtta Hundipoeg (tuletatud nimest Volkonski). Abiellumine ei teostunud. Perekond ostis Pavlikule riided, muretses pileti ja saatis ta välismaale. Neiu sai suurema summa raha, avas sellega restorani või mingisuguse kaupluse, koolitas tütre, kes omandas arsti elukutse. Pavlik suri Pariisis 1963.a. vallalisena. Perekonnanimi jäi endiseks.

Sophia Grigorjevna Volkonskaja (sünd. 4.veebr. 1899 Prantsusmaal, surn. 26.jaan. Stockholmis). Õppis kodus, lõpetas eksternina Vjažma Gümnaasiumi. Õpetas hiljem noorematele õdedele ja vend Andreile vene ja prantsuse keelt. Pärast Nõukogude Liidust evakueerumist olid kõik kodused tööd Sophia hooleks – koristas, pesi, keetis, käis Tõllinõmme kauplusest toitu toomas, kuna teenija võtmiseks puudus raha ja õed-vennad olid väikesed. Külalisi ei käinud, küla- ja mõisarahvaga läbi ei käidud (vastand Pavlikule). Käis vahel Kumna mõisas ema poolõe von Meycendorffi pool. Oli vanaema Maria Aleksandranna Šuvalova lemmik, kes pärandas osa oma varandusest Sonjale. Käis kord vanaema juures Taanis ning vennanaist Irinat ja selle tütar Sophiat Ameerikas külastamas. Perekonna poolt oli Sophia abikaasaks valitud vürst Kotšubei, millisele plaanile revolutsioon ja riigipöörded kriipsu peale tegid. Pärast isa surma 1949.a. lahkus Eestist ja asus Stockholmi. Sealse elu kohta andmed puuduvad. Jäi vallaliseks. Suri 26jaan. 1966.a. Stockholmis.

Grigori Petrovitš Volkonski (sünd. 10.juuni 1900 Joal, surn. 12. sept 1971.a. Stockholmis, abiellus 23.apr. 1923.a. Tallinnas). Valdas palju keeli. Armastas alati eesti keelt kõnelda, mida valdas nii kõnes kui kirjas. Pärast Nõukogude Liidust evakueerumist töötas Eesti Vabariigi Välisministeeriumis, oli Itaalias ja Rootsis tööl. Oli musikaalne, tahtis saada lauljaks. Õppis laulmist tuntud laulupedagoog paruness Jelizaveta von Roseni juures Tallinnas, kus tutvus Jelizaveta õe Tamaraga (sünd. 3.mai 1894), kellega ta 1923.a. abiellus. Perekonnale abiellumine ei meeldinud, sest Tamara oli Grigorist 6 aastat vanem ja väikesest seisusest. Abielu oli lastetu. Lahkus Eestist koos abikaasaga 22. juunil 1970.a. Suri 12.sept. 1971.a. Stockholmis. Surm järgnes arvatavasti insuldist, sest jaanuaris 1968.a ta kurtis, et tal olnud peaajus paar veresoone lõhkemist, mis teda mitu korda haiglasse viisid. 1970.a. oli peaaegu pime, käis halvasti, tal oli arvatavasti osaline halvatus.

Olga Grigorjevna Volkonskaja (sünd. З.арrill 1905). Algõpetuse sai õde Sophialt ja Aleksander Rübenbergilt, seejärel õppis Tallinnas vene tütarlaste gümnaasiumis, mille kiitusega lõpetas. Lahkus kodust ca 1923.a asudes Tallinnas tööle. Hiljem õppis Tšehhis kirjandust. Omas annet luuletamiseks, unistas kirjaniku elukutsest. Abiellus 24.juuni 1932.a Sergei Aleksandrovitš Kirianoviga. 1969.a elas Argentiinas. Edaspidine elukäik teadmata.

Andrei Grigorjevits Volkonski (sünd. 11.dets. 1908). Algõpetuse sai kodus, pärast lõpetas Tallinnas saksa õppekeelega toomkooli. Valdas mitut keelt. Mängis kuulmise järgi hästi klaverit. Olnud kord ühes restoranis klaverimängijaks. Teda hüüti Andiks. Oli noormehena Keila-Joal „kibeda suusatajana” tuntud. Lasi puude vahel vingerdavast teest alla, millist sõitu ei julgenud keegi järgi teha. Elas kord vanaema Maria Aleksndranna Suvalova juures Taanis, kust ta kokaiini retsepti võltsimise ja kokaiini müümise eest 5 aastaks Taanist välja saadeti. Hiljem elas Tallinnas, kus olevat abiellunud oma võõrasema Natalia Võrubova õetütrega, kellega tal olnud 1 laps. Edaspidine elukäik teadmata.

Vera Grigorjevna Volkonskaja (sünd. 26.dets. 1910.a Joal, surn. 15.jaan. 1915.a). Õrn, heasüdamlik laps. Kui Vera jalg jäi haigeks, konstateeris juudi soost arst-kirurg Sophia Jefimovna Gavrilovitš, et jalas on mädanik ja raius jalaluu läbi, et mäda välja lasta. Laps kannatas pööraste valude all ning pärast üheksapäevast elu ja surma vahel vaakumist suri 4 aastaselt. Arst lõikas hirmuga oma käe veenid läbi. Vera taheti Keila-Joale perekonna kalmistule matta, kuid sõjaolukorra tõttu osutus vaguni saamine võimatuks. Laps paigutati metallkirstuga ühte koopasse, kust ta hiljem külakalmistule ümber maeti.

Maria Grigorjevna Volkonskaja (sünd. 14.juuni 1913.a Joal). Alghariduse sai vanemalt õelt Sophialt, millega tema haridus piirduski. Hüüti Mariaks. Millal Eestist lahkus, ei ole teada. Hilisemal ajal töötanud Pariisis mannekeenina. Abiellus peruulasega. Aastal 1968 elas Ameerikas, kus ning millega tegeles, teadmata.