Keila-Joa Loss Schloss Fall: muuseum, butiikhotell & restoran

Vaata meid:

Krahv Aleksander Benckendorff

Alexander von Benckendorff (23. juuni 1781 – 23. sept. 1844) Andmed Alexander von Benckendorff sünniaja kohta on erinevad, nimetatakse 1781, 1783 ja 1784. Perekonna poolt pandud hauakivil seisab aasta 1871. Benckendorff oli juba lapsena tsaari perekonna lemmik. Ta kais tihti läbi troonipärija, hilisema tsaar Aleksandr I, tsaar Nikolai I, ning nende perekondadega. 1806 – 1815 aastatel võttis ta osa Napoleoni vastastest sõdadest. 1828. a moodustati Benckendorffi projekti alusel salajane poliitiline politsei, nn kolmas osakond, mille juhiks oli Alexander von Benckendorff kuni oma surmani.

Benckendorff, kes oli tuttav Peterburi ja Moskva ümbruses asuvate ülikute poolt rajatud uhkete ehitiste ja parkidega ning kes oli Euroopas palju ringi käinud, ei rahuldanud Joa lihtne ühekorruseline häärber. Ta tellis kuulsalt Peterburi arhitekt Stackenschneiderilt vastava plaani, mille alusel hakati Joale uut lossi ehitama. Kuludeks sai Benckendorff tsaar Nikolai I korraldusel riigikassast 5 miljonit kuldrubla, mõningatel andmetel kingiks, teistel laenuks.

Kolme aasta jooksul kerkis Keila-Joa jõe paremale kaldale vaatega kosele arhitektuuriliselt tagasihoidlik inglise-gooti stiilis kahekorruseline kaheksakandilise hambulise äärega 66 jala kõrguse torniga loss. Tallinnast 35 km kaugusel asuvale Joale pääses mööda Paldiski maanteed. Vääna Postil, 17 versta Tallinnast, oli “Zur Goldener Sõnne” – “Kuldse päikese” võõrastemaja, kust tee keeras Paldiski maanteelt paremale läbi Vääna Joale. Vääna ja Joa vahel (ca 3 km enne Joad) oli tee ääres väike punastest telliskividest hoone, kus Keila-Joale kihutavad kiirkullerid ja külalised end tolmust puhastasid, ümber riietusid ja kuuma teed jõid, et jõuda värskena lossi. Kohta nimetatakse Tõlinõmmeks. Sealt viis tee otse lossi juurde viiva alleeni, mille alguses seisis väikesel mäenukil keskaegset kindlust meenutav mõisarehi, mille arhitektuur sarnanes lossile ning sepikojale.

Georg von Bothmann, vene k. Egor Botman-Егор Ботман (†1891), Koopia F. Krügeri teosest. А.H. Benckendorffi portree 1840ndad, õlimaal lõuendil.

Pererahva ja külaliste saabumist valvati rehe kõrgel müüril, nende saabumine oli tavaliselt teada. Kui tõllad hakkasid Tõlinõmme poolt paistma, pidi valvur müürilt alla ronima ja lossi jooksma, et tornis lipp üles pandaks. Kord oli valves Keila-Joa külast pärit Mäida Jaan. Pika ootamise peale palava päikese käes jäi Jaan müüril tukkuma, nii et saksad jõudsid enne Jaani lossi. Pahandus oli suur. Rehe juurest algav allee lõppes värava juures, kust tee viis läbi neljakandilise õue, kus kahes reas seisid 1812. a. Isamaasõja trofeed – 6 suurtükki.

Eesõue vasakul pool olid tallid ja tõllakuurid, paremal pool lossi oli karjalaut. Lossiesisest ümmargusest muruväljakust eraldas eesõuest kahe väravaga raudvõre. Väravate vahel oli väänkasvudesse uppuv vahimajakene, kus Benckendorffi ajal oli alaline valve. Valvuri kohustuste hulka kuulusid väravate avamine ja sulgemine. Sisse sõideti parempoolsest väravast, siis ümber muruplatsi lossi juurde ning sealt vasakpoolsest väravast välja tallide ja kuuride juurde, kuhu hobused puhkama viidi. Lossi fassaadil oli kaks sissepääsu, mille kohal oli Benckendorffi vapp. Kahel pool ust olid metall laternad ning malmvaasid, milles suvisel ajal olid lilled. Uste vahel olid 5 gooti stiilis akent, mille ülemise osa kollased ja sinised klaasid moodustasid kauni ornamendi. Keskmise akna kohal oli 2m kõrgune termomeeter. Uste ja akende juures seisid loorberipuud, mis talviti kasvuhoones olid. Jõepoolsel fassaadil oli avar trepp, mille külgedel vastavatel alustel lamasid 2 valgest Carrara marmorist Antonio Canova lõvi ja 2 mingisugusest hallist kivist inimesesuurused vaarao kuju. Jõe poolt vaadates sai näha kolonnidele toetuvat palkonit, mis oli ehitatud ülemisele korrusele. Kolonnide all oli allegoorilise stseeniga pronksbareljeef, mis kujutas Amsterdami vabastamist Napoleoni vägedest 1813. a. Bareljeefil oli kujutatud põlvitavat naist, kes ulatas Amsterdami vabastajale, s.t. Alexander von Benckendorffile linna võtme. Vabastaja jalge ees lamas võidetud sõdur, kelle kiivril oli täht “N” – s.t. Napoleon. Bareljeef oli suurendatud koopia Teodor Petrovis Tolstoi poolt loodud medaljonist, mille järele von Sievers olevat lasknud bareljeefi teha ning Benckendorffile kinkinud, kelle korraldusel see 1837. a. Joale lossi jõepoolsele seinale kolonnide alla paigutati. Bareljeef pärineb 1827.aastast. Lossi alumisel korrusel oli 7 esinduslikku ruumi, mille uste vaskkäepidemetel olid Benckendorffi vapid: kolm roosi ja deviis ” Persevirance”. Peatähelepanu pälvisid mitte niivõrd paraadruumid, kus määravaks oli etikett, vaid just elutoad, millistes püüti saavutada maksimaalset mugavust. Ruumid olid sisustatud kallihinnalise stiilse mööbliga, seintel palju maale, gravüüre, gobelääne. Kappides rohkesti prantsuse-, inglise-, saksa- ja venekeelset kirjandust, suures enamuses prantsuskeelsed. Raamatud olid Benckendorffi vapiga tembeldatud ning paljudes leidus autorite autogramme ja pühendusi. Aastal 1852 oli Benckendorffi raamatukogus tulekindlustuse aktialusel vene-ja prantsuskeelseid raamatuid 2310 eksemplari, mis olid 1386 rbl eest kindlustatud. Kõikjal kallihinnalised veneetsia peeglid ja saksi portselani, böömi ja veneetsia kristalli ning hõbedat. Jõe poolt pääses läbi väikese esiku nn vaasituppa, mille nimetus tuli kogu toa keskosa enda alla võtva suure kaheosalise vaasi järgi. Nimetatud inimkõrgune vaas seisis enne Talvepalees, kust ta 1837. a. kolm päeva kestnud tulekahjust Benckendorffi korraldusel soldatite poolt päästeti. Tänuks selle eest kinkis tsaar Nikolai I vaasi Benckendorffile, kes selle Joale lasi tuua. Arvatavasti oli vaas kuulsa Kolõrani vabriku toode. Vaas olevat valmistatud 1768.a. ja tsaari ajal hinnatud seda 1.5 miljonile rublale.

Gobeläänidega kaetud söögisaal oli lossi põhjapoolses osas, vaatega keskele. Puhvetituppa viivat ust varjas suur neljaosaline gobelään, mis kujutas ajaloolisi või mütoloogilisi isikuid. Kappides, riiulitel vanaaegseid kunstipäraseid hõbenõusid, peekreid, kannusid, vaase, millest paljud juba 16. sajandist pärit, puhvetitoa kappides hoiti serviise ja hõbedat, kust neid puhvetiteener, serviisihoidja välja andis. Lossi merepoolses otsas oli nn kumer kolonnide tuba, kust avanes vaade jõesuule ja merele. Selles toas seisis klaver, millel mängis kuulus lauljatar Henriette Rossi, sünd. Sonntag (1806-1854) rahvuselt sakslane, abielus itaallasega. Henriette Sonntag oli 19. sajandi esimesel poolel maailmakuulsusega parim koloratuursopran. Esines korduvalt Venemaal, esitas vene rahvalaule ja vene heliloojate loomingut. Aastal 1837-1843 elas Peterburis. Ühel aastal suvitas lauljanna Joal. Tema lemmikistekoht oli meremõisa juures kõrgel kaldal, kust nägi jões hüplevaid kalu ja lossi. Sinna paigutati hiljem temanimeline malmpink-sohva. Kohta hüüti Rossi kaldaks. Kolonnide toa kohal teisel korrusel suures magamistoas sündis 4. mail 1860.a. dekabrist Sergei Volkonski poja Mihhail Sergejevitši abikaasal Jelizavetal (sünd. Von Benckendorff) poeg Sergei, kes kirjeldas oma sünnikohta Joad suure südamlikkuse ja armastusega. “я вспоминаю с чувством умиленья о дивном месте своего рожденья”.

Söögisaali kõrval akendega lossi peafassaadi poole oli pikk ja kitsas külaliste tuba. Seintel palju kuulsate kunstnike male, peamiselt maastike ning tsaarinna Jekaterina II portreesid. Selleaegsed külaliste toad olid kõik ühtemoodi sisustatud: seina ääres oli sohva, mille ees enamasti ovaalne laud, laua umber tugitoolid, seinte ääres samas stiilis lihtsamad toolid. Mööbel oli plüüskattega, ka siidriidega. Ustel ja akendel sameteesriided, portjäärid. Külaliste puhul istus perenaine sohval, tema kõrval tugitoolides daamid. Meesterahvad olid “musta raamina” seinte ääres, nooremad püsti, vanemad istusid. Külaliste toa kõrval olev väiksem ühe aknaga tuba oli Benckendorffi kabinet. Kirjutuslaual olid Benckendorffi vanemate ja tsaaride pronksbüstid. Kaminal olid 1812.a. Isamaasõja kindralite M.Kutužovi ja Barclay de Tolli Peterburis kaasani kiriku juures seisvate skulptuuride valgest marmorist vähendatud koopiad. Seinal rippusid ajaloolises järjekorras 53 väikest elevandiluust Vene riigi tsaaride, suurvürstide jne kujutavad medaljonid alates Rjurikust kuni Pavel I-ni. Ühes seinas rippus Kalmanni akvarell “25. dets. ülestõus Senati väljakul”. Kabinetis hoiti kui püha reliikviat tsaari krooniga kaunistatud mausoleumi kujulises karbikeses pronksi paigutatud tsaar Aleksander I kirstu küljest võetud puutükikest. Kabineti taga oli väike relvakamber, kus oli suur kogu mitmesuguseid haruldasi relvi. Sissekäigu kõrval vasakpoolsel seinal rippus vastaval alusel Benckendorffile Isamaasõjas ülesnäidatud vapruse eest 1813.a. kingitud kuldmõõk.

Teisele korrusele, kus olid Benckendorffi ja ta abikaasa magamistoad, elutoad ja teenijate ruumid, pääses puust keerdtrepi kaudu. Krahvinna luksuslikult sisustatud buduaari seinad olid helesinise siidtapeediga kaetud, samasugune oli ka mööblikate. Buduaari ees oli esialgu lahtine palkon, kust avanes ümbrusele võrratu vaade. Hiljem pandi ilmastiku kaitseks palkonile klaasaknad ette. Samasugune palkon oli ka Benckendorffi magamistoa ees. Krahvinna toad olid mere, Benckendorffi toad kose poole. Benckendorffi magamistoast pääses kaheksakandilisse tornituppa, kus oli tsaarinna Maria Teodoranna kingitud tsarina vapiga kaunistatud kirjutuslaud, mille laekais hoiti tsaar Nikolai I poolt Benckendorffile saadetud 5 isiklikku kirja, mis algasid sõnadega: “Armas sõber- Cher Ami” ning lõppesid tervitustega daamidele. Benckendorffi järglaste ajal sisustati Volkonskite poolt 2. korrusele nn hiina tuba, mille seinad olid hiina siidiga kaetud. Siidi põhitooniks oli must, millele värvilistes hiina riietuses naiste kujud olid sisse kootud. Musta põhitooni kõrval olid peamisteks värvideks kuld, pärlmutter ja punane. Lage katsid hiina elu kujutavad maalingud. Seinte ääres olid mitmes kõrguses hiina vaasid, millest mõni oli ca 2m kõrgune. Kogu toa sisustus alates mööblist ja lõpetades originaalsete tapeetidega moodustas kallihinnalise originaalse hiina eksponaatide kompleksi. 1852.a. tulekindlustuse aktis oli lossi mööbel 7329 rbl eest kindlustatud.

Kaheksanurksesse hambulise äärega 66 jala kõrgusesse torni pääses kitsast keerdtrepist, kus väikeselt platvormilt võis pargi tagant paistvat merd ja selge ilmaga Tallinna torne näha. Kui pererahvas oli Joal, lehvis torni tipus perekonnavapiga lipp.

Benckendorffi surm

Kevadel 1844 sõitis Alexander von Benckendorff Saksamaale, et oma kõikuma hakanud tervist parandada. Koduteed alustas ta Amsterdamist septembris aurulaeval Hercules. Laevale saatis teda tütar Anna. Juba Amsterdamist sõitu alustades tundis Benckendorff end halvasti ja jõudes Soome lahe vetesse, suri ta 23.09.1844.a. Hiiu Madala kohal. Diagnoos – infarkt. Benckendorffi viimased sõnad olid: “Dort oben auf dem Berge”. Kui laev Tallinna jõudis, kihutas Benckendorffi vennapoeg Konstantin ettekandega Peterburgi. Surmasõnumi ja Benckendorffi surnukeha viis Keila-Joale krahvinna Elisabethi vend Sacharschevski. Keila-Joal selgusid Benckendorffi viimased sõnad. Kunagi oli Benckendorff koos tütar Mariaga pargis jalutades sattunud Meremõisa poolses osas ühele ilusamale kõrgemale kohale, kust üle metsa avanes ilus vaade merele, avaldas Maria arvamust, et sellel kohal oleks ilus viimast und puhata. Benckendorff oli Mariaga ühel arvamusel. Arvestades Benckendorffi viimaseid sõnu rajatigi kaunile looduslikule terrassile mäe peale kalmistu, kus puhkab Benckendorff oma järglastega. Mäe all oli metsaga piiratud aas, mille tagant paistis meri. Kalmistu kõrval oli teinegi mägi, küngas, kus oli kaua aega kõrge tammepuust rist, mida merelt näha võis. Millal ja kelle poolt nimetatud rist mäele pandi, ei ole teada. Rist oli veel eelmise sajandi algul alles. Benckendorffi matuse ajal ilmusid merele kalmistu lähedale sõjalaevad, millelt Benckendorffi hauda laskmisel lahkumissaluut anti. Hiljem raiuti kalmistult mereni metsasiht, et meri paremini paistaks. Lagendikult pääses kalmistule paekivist treppi mööda. Haudade juurest viinud teine trepp mäele, kus asus rist. Nüüd trepi kohta ei teata, küllap on sambla ja lehtede alla kadunud. Hiljem maeti Benckendorffi kõrvale tema abikaasa Elizabeth ja nende järglased. Haudadele pandi marmorplaadid ja pronksristid. Kalmistu piirati malmtaraga, istumiseks olid malmpingid. Enne matmist paigutati surnukehad kalmistu kõrval asuvasse väikesesse kabelisse. Kabel oli ehitatud paekivist, põrand kaetud kiviplaatidega. Pingid ja malmaed kadusid pärast Suurt Isamaasõda. Benckendorffi haualt kangutati marmorplaat, et hauda pääseda. Sealt ei oleks aga midagi leida olnud, sest surnud maeti lihtsas riietuses, kalliskive ning ehteid hauda kaasa ei pandud. Aastal 1913-1914 varastati kalmistult pronksristid.